Digitehnoloogiad ja vaimne heaolu
- Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole digitehnoloogia kasutus pea kunagi vaimse tervise probleemide põhjustaja. Digitehnoloogia mõju vaimsele heaolule sõltub esmajoones kasutajast, kasutusviisist ja kasutusolukorrast.
- Problemaatiline tehnoloogiakasutus on kahtlemata olemas, ehkki statistiliselt märksa vähem levinud, kui arvatakse. Ometi levib Eestis digitehnoloogia ja vaimse tervise seoseid käsitledes liialdav meediakeskustelu.
- Digitehnoloogiad on alakasutatud vaimse heaolu ressurss. Need toimivad eneseabivahendina, laiendavad ja mitmekesistavad ühiskondlikku osalust ja kaasatust, aitavad luua ja säilitada tähenduslikke suhteid ning toetavad vaimse tervise spetsialistide tööd. Oluline on teadlik tehnoloogiakasutus ja kasutajate head eneseregulatsioonioskused.
Vaimse tervise probleeme seostatakse viimastel kümnenditel aina sagedamini digitaalse suhtlustehnoloogiaga, eriti ekraaniga nutiseadmete ja sotsiaalmeedia1
kasutamisega. Seejuures puudub teadlaste seas digitehnoloogia mõju hindamisel konsensus. Üks hulk uurimusi leiab, et nutiseadmete ja sotsiaalmeedia kasutamine ning arvutimängude mängimine põhjustab vaimset ülekoormust, mis toob kaasa depressiooni, ärevuse, tujutuse, une- ja toitumishäired, suhtlusprobleemid ja koguni „digidementsuse“. Teist samapalju uurimusi väidab aga, et nendesamade tehnoloogiate kasutamine aitab luua suhteid, võimaldab osaleda ja kuuluda, pakub tuge ja turvatunnet, annab infot, vähendab stressi ja ärevust, leevendab igavust, lahutab meelt, õpetab säilenõtkust, parandab vanemaealiste mälu ja koguni kirurgide operatsiooniedukust. Tõde ei peitu nende kahe äärmuse vahel, vaid nende samaaegses, ehkki vastandlikus kehtivuses. Selgitamiseks esitan mõned rahvusvahelistes uuringutes kinnitust leidnud ja peatüki artiklites üksikasjalikumalt käsitletud väited, mis aitavad mõtestada nii digitehnoloogia ja vaimse heaolu vahelisi seoseid kui ka neid jätkuvalt kummitavaid vastuolusid.
Digitehnoloogiaid on palju, ent meie peatükk keskendub Eestis olemasolevaid andmeid peegeldades interneti-, arvuti-, nutiseadmete-, jälgimisrakenduste- ja sotsiaalmeediakasutusele ning pigem vaimsele heaolule kui konkreetselt vaimse tervise probleemidele. Eestis koguvad populaarsust nii Vaikuseminutite harjutused kui ka mediteerimis- ja ärkvelolekurakendused, ent seda, kuidas kasutatakse digitehnoloogiaid vaimset heaolu toetavateks tegevusteks, ei ole kohalikul tasandil veel piisavalt uuritud.
Avalikus arutelus ja lastekasvatusretoorikas on jätkuvalt levinud teadlaste poolt juba hüljatud „päriselu“ ja „virtuaalelu“ vastandamine. Tegelikult on meil üksainus elu, mida elame nii tehnoloogiast vahendatud kui ka vahendamata moel.
See ei tähenda, et näost näkku ja veebipõhise suhtluse vahel puuduks sisuline erinevus, küll aga tähendab see, et näost näkku suhtlusel (nt kallimaga pargis kudrutamine versus staadioniparklas vastasmeeskonna peale röökimine) võib olla suuremaid erinevusi kui on erinevus näost näkku suhtlusel ja veebipõhisel suhtlusel (nt vestlus vanaemaga suvilas versus Facetime’is). Veebipõhised kogukonnad võivad inimeste jaoks „päris maailma“ omadest isegi olulisemateks saada. Peatüki artiklites tuleb juttu mõnest Eestis viimastel aastatel populaarseks saanud alternatiivsest osalus- ja tõlgenduskogukonnast (nt uusvaimsuse, rahvatarkuse ja konspiratsiooniteooriatega seotud kogukonnad), millel hoolimata veebipõhisustest võivad olla igati päriselulised tagajärjed.
See, kuidas ja mille jaoks, milliste vajaduste ja soovide rahuldamiseks, aga ka milliste tagajärgedega keegi internetti või nutiseadet kasutab, sõltub esmajoones mõistagi temast endast.
Osa inimesi on johtuvalt isiksuseomadustest, enesehinnangust, kultuuripädevuse tasemest ja vaimse tervise eripärast problemaatilise (nt ülemäärase või kinnisideelise) tehnoloogiakasutuse väljaarenemisele haavatavamad. Siin on oluline tähele panna, millised on põhjuse ja tagajärje seosed. Ehkki kombeks on väita, et tehnoloogiakasutus on põhjus ja vilets vaimne tervis tagajärg, tõestavad teadusuuringud pigem vastupidist. Juba vilets vaimne tervis toob kaasa problemaatilise tehnoloogiakasutuse.
See, kuidas me ühiskonnana tehnoloogiakasutuse mõjust räägime, on oluline. Üks põhjustest, miks uuringud leiavad alatasa drastilisi erinevusi tajutud ja mõõdetavate mõjude vahel, seisneb moraalipaanika mõõtmetesse ulatuvas meediakajastuses. Inimesed ülehindavad äreva, sensatsioonilise ja alatasa sõltuvustest rääkiva meediakajastuse tõttu nii iseenda (noored) kui ka oma lähedaste (vanemad, õpetajad) ekraanikasutusaega ning tehnoloogia mõju oma heaolule.
MORAALIPAANIKAAvalikku – sageli meedia vahendatud – keskustelu, mis võimendab üldsuse muret ühiskondliku korra ja väärtuste pärast, nimetatakse moraalipaanikaks. Moraalipaanika puhul puhutakse üles mingi kujuteldav probleem, esitledes sensatsiooniliselt selle põhjuseid, tagajärgi, ohvreid ja pahalasi. Näiteks kujutatakse kahjutut tegevust (muusika kuulamine) millegi kohutavani (koolitulistamine) viivana. Tehnoloogiapaanika on moraalipaanika alaliik, mille keskmes on uued tehnoloogiad. Seejuures on iga uus tehnoloogiapaanika eelmisega pea äravahetamiseni sarnane. Viimase paarisaja aasta jooksul on meedia väitnud, et romaanid, telefon, kino, raadio, rock’n’roll muusika, koomiksid, televisioon, VHS-kassetid, Walkmani muusikapleierid, arvutid, internet, suhtlusportaalid, arvutimängud, nutitelefonid ja viimases järjekorras TikTok ajavad lapsed (ja vahest ka naised) hukatusse, innustavad neid halvasti käituma, toovad kaasa liigse individualismi, ohtliku seksuaal- ja tervisekäitumise ning hävitavad traditsioonilise tuumpere, selle väärtused ja järgmiseks mõistagi kogu ühiskonna.
Kasutajakesksed digitehnoloogia ja vaimse heaolu seoseid analüüsivad uuringud keskenduvad sageli kasutajate vanusele, eriti sageli uuritakse lapsi ja noori.
Ehkki on palju väiteid, et laste ja noorte vaimne tervis on digitehnoloogiate tõttu aina halvemas seisukorras, ei toeta teadusuuringud selliseid üldistusi. Vuorre jt (2021) analüüsisid pikaajaliste sotsiaaluuringute põhjal nutiseadmete ja sotsiaalmeedia1 kasutuse ning võrdluseks ka telekavaatamise seoseid depressiooni, suitsidaalsuse, vihastamise ning muretsemisega. Nad leidsid, et tehnoloogiakasutuse ja depressiooni vaheline seos on viimase dekaadiga hoopis nõrgenenud, sotsiaalmeediakasutus on eelnevast tugevamalt seotud muretsemisega, aga teiste näitajate lõikes muutusi ei ole. Tulemustele, et sotsiaalmeediakasutust ei saa seostada depressiivsusega, on jõudnud ka paljud teised eri riikides originaalandmeid kogunud teadlased (vt nt Rozgonjuk jt 2020). Teisalt on vaimse tervise perspektiivist riskigrupis hoopis vanemaealised.
Nende puhul on vaimse heaolu muutused seotud väheneva kognitiivse võimekuse ja üksildusega, mistõttu on vanemaealiste jaoks riskiks hoopis vähene digipädevus ja digitehnoloogiate mittekasutamine (Quinn 2018). Siinse peatüki artiklites räägime nii laste, noorte, vanemaealiste kui ka perede digitehnoloogiate kasutuse seostest nende vaimse heaoluga.
Eesti andmetest joonistub välja selge vajadus vähendada põlvkondadevaheliste digipädevuste ja osalusvõimaluste ebavõrdsust.
See, mida digitehnoloogia kasutaja jaoks tähendab ja kuidas see talle mõjub, sõltub mõistagi ka tehnoloogia eripäradest. Ühelt poolt on määravad tehnilised võimalused – millised on platvormi, rakenduse või seadme menüüd ja nupud, mida on lihtne teha, mida tuleb pikalt otsida, millised on reeglid. Teiselt poolt on oluline kasutajate toimevõimekus – kuidas inimesed tegelikult tehnoloogiat kasutavad ja kus nad kasutusmugavuse suurendamiseks reegleid rikuvad. Teaduskeskustelus kasutatakse tehnoloogia omaduste ja kasutajate toimevõimekuse puutepunkti kirjeldamiseks lubavuste mõistet. Olulisim küsimus on seega: millised on iga konkreetse tehnoloogia vaimse heaolu lubavused?
Muidugi ei ole tänase digitehnoloogia vaimse heaolu lubavused (ja nende puudumine) taevast kukkunud. Platvormid ja rakendused, nende menüüd, nupud ja reeglid on eraettevõtete looming.
Tänane infokorratus ja enesevõrdlusele meelitav platvormidisain on viimase 25 aasta tulemus, mil riigid digitehnoloogiärisse eriti ei sekkunud ja platvormiettevõtted arendasid oma kasutajaliideseid lähtudes vaid sellest, kuidas inimeste tähelepanu haarata ja hoida. Meie individuaalse ja kollektiivse heaolu peale nad ei mõelnud. Samal ajal on toimunud ohtlik võimu koondumine nii hiidplatvormide (nt Facebook), erinevaid platvorme omavate ettevõtete (nt Meta, endine Facebook) kui ka rakenduspoodide või seadmeid tootvate ettevõtete (nt Apple) tasandil. See tähendab, et küsimused, mida võiks pidada teenuse toimimise või ärisaladusega seotud ettevõttesisesteks otsusteks (millised nupud, käsuribad, kasutusreeglid), vormivad ja suunavad seda, kuidas me üksteisega käitume või mida õigeks peame. See on aga otseselt vaimse heaolu küsimus. Meta on näiteks aastaid teadlik olnud nii sellest, et Facebooki vihareaktsiooni nupule viiekordset kaalu andev algoritm õhutab raevu ja võimendab väärinfo levikut või et hapra vaimse tervisega teismelistele mõjub halvasti see, kui Instagrami soovitusalgoritm neile süstemaatiliselt saledusideaali ette söödab (Frenkel 2021). Mõlemad algoritmid loodi kaasatuse suurendamiseks ja nad toimisid sellisena edukalt, mistõttu Meta ei tahtnud nende toimimisloogikat muuta, mis siis, et meie heaolu nimel oleks seda tegema pidanud.
Digitehnoloogia kasutust on kombeks mõõta ajas. Seejuures tunnistas üleilmselt tuntuks saanud 2 × 2 reegli (mitte rohkem kui 2 tundi ekraaniaega päevas ja mitte enne 2 eluaasta täitumist) loonud Ameerika Lastearstide Liit juba 2016. aastal, et see reegel ei olnud teaduspõhine ega sobitu ülemäära hästi digiküllastunud elu tegelikkusega. Tuima tundide lugemise asemel on oluline mõelda mida, miks, kellega ja kuidas midagi ekraani vahendusel tehakse (Livingstone 2019).
Videokõne vanaemaga, postitamine TikTokki, Instagramis sirvimine ja arvutimängu mängimine on kõik „ekraaniaeg“, ent need stimuleerivad meid erinevalt, rahuldavad erinevaid vajadusi ning toovad kaasa erinevad riskid. Aga seegi on lihtsustus. On vaks vahet, kas arvutimäng, mida 9-aastane tund aega mängib, on „Grand Theft Auto“ või „Minecraft“, kas ta mängib üksi või koos teistega, võõraste või tuttavatega. Samuti on vaks vahet, kas 14-aastane veedab kaks tundi Instagramis fitnessmodellide sisu sirvides või väikesele fännikogukonnale oma K-Pop joonistusi postitades ja teiste omasid kommenteerides. Uurimustest teame, et vaimset heaolu toetavad pigem loovad, suhteid, kuuluvustunnet ja eneseteostust võimaldavad kasutusviisid.
Mõistagi on meil kõigil päevas vaid 24 tundi, mis tähendab, et ka vaimset heaolu soosiva või töö ja koolitegevuste jaoks vältimatu digitehnoloogiakasutuse kõrval peaks sinna mahtuma piisav uni, toitumine ja liikumine. Ajapõhine jälgimine võib lihtsustada ka perekondlike kokkulepete saavutamist. Oluline on meeles pidada, et lisaks ajale on tähtis see, mida selle aja jooksul tehakse.
Kui mõtleme vaimse heaolu tulevikust praegu kasutusel olevate ja selle peatüki artiklites käsitletud digitehnoloogiate kontekstis, on oluline nentida, et toimumas on oluline nihe.
Tavakasutajate jaoks on digitehnoloogia ühtaegu vältimatu, vajalik ja abistav, aga ka pealetükkiv, väsitav ja jõuetustunnet tekitav. Vasikavaimustus on asendumas kriitilisusega. Selle käigus muutub aina tavapärasemaks oma tehnoloogiakasutust aktiivselt hallata. Digipädevuste hulka kuulub hiljutiste uuringute alusel aina sagemini ka n-ö digitaalse eneseregulatsiooni ja enesehoole pädevus – meeldetuletuste ja märguannete väljalülitamine, sisu ja kasutajate blokkimine, sotsiaalmeedia või teatud platvormide perioodiline vältimine n-ö digipaastu vormis. Võib loota, et see ennustab teadlikumat ja tasakaalukamat ning seeläbi vaimset heaolu teenivat tehnoloogiakasutust.
Vaimse tervise tulevikust võib aga mõelda ka tulevikutehnoloogiate võtmes. Tehisintellektipõhine diagnostika ja ravi ning digitabletid on juba välja arendatud, kuid praegu veel lapsekingades. Pisut pikemat aega, ent samuti noorukesed on tehnoloogiapõhised sekkumislahendused (vaimse tervise probleemidega inimesi ja professionaale toetavad veebikeskkonnad ja rakendused), kuid siingi on meil praegu veel vähe tõenduspõhiseid andmeid nende hindamiseks.
Nii praegu olemasolevate kui ka tulevikutehnoloogiate puhul on aga oluline see, kas need on mõeldud, loodud ja ehitatud heaolu toetavaks või mitte ja kuidas lahendatakse kasutuse käigus ilmsiks tulevad probleemid. Seni on digihiidude regulatsioonis lähtutud tööstusharu väljaarenemise ja majanduskasvu loogikast ja ettevõtted on olnud laias laastus isevalitsevad. Nüüd juba teame, et (vaimse) heaolu saavutamisel selline laissez-faire („las minna“) lahendus ennast ei õigusta. Aeg on valida inim- ja heaolukeskne lähenemine. See, kas digitehnoloogiaid arendatakse, disainitakse ja valitsetakse heaolu teenivaks, on vaimse tervise seisukohast märksa olulisem tulevikuküsimus kui see, mitu tundi keegi päevas arvutit kasutada võiks.
Frenkel, S. (2021, Oct, 5). Key takeaways from Facebook’s whistle-blower hearing. NY Times. https://www.nytimes.com/live/2021/10/05/technology/facebook-whistleblower-frances-haugen#what-happened-at-facebook-whistleblower-hearing
Livinsgtone. S. (2019). From policing screen time to weighing screen use. Parenting for a digital futuure, a blog about growing up in a digital world. https://blogs.lse.ac.uk/parenting4digitalfuture/2019/02/08/from-policing-screen-time/
Quinn, K. (2018). Cognitive Effects of Social Media Use: A Case of Older Adults. Social Media + Society, 4(3). https://doi.org/10.1177/2056305118787203
Rozgonjuk, D., Pruunsild, P., Jürimäe, K., Schwarz, R.-J., & Aru, J. (2020). Instagram use frequency is associated with problematic smartphone use, but not with depression and anxiety symptom severity. Mobile Media & Communication, 8(3), 400–418. https://doi.org/10.1177/2050157920910190Vuorre, M., Orben, A., &
Przybylski, A. K. (2021). There Is No Evidence That Associations Between Adolescents’ Digital Technology Engagement and Mental Health Problems Have Increased. Clinical Psychological Science, 9(5), 823–835. https://doi.org/10.1177/2167702621994549