Vaimse tervise häirete ehk psüühikahäirete korral võivad olla häiritud enesekontroll, toimetulekuoskused, võime ennast teostada, suhelda ja suhteid luua, panustada ühiskonda. Tegu on komplekssete probleemidega, mille avaldumine sõltub nii geneetilistest eripäradest ja keskkonnast (samuti nende omavahelisest koosmõjust) kui ka inimese enda tegevusest. Hinnanguliselt kogeb aastas iga viies inimene maailmas mõnda vaimse tervise probleemi ning elu jooksul kogeb seda lausa iga kolmas inimene (Steel jt 2014). Üksikinimeste vaimse tervise häiretel on ühiskonnale tervikuna oluline majanduslik mõju. Euroopas on hinnatud psüühikahäirete kogukuluks keskmiselt üle 4,1% rahvuslikust koguproduktist (OECD 2018). See jaguneb otsesteks tervishoiukuludeks (1,3%), kuludeks sotsiaalkaitseprogrammidele (1,2%) ning kaudseteks kuludeks, näiteks häiretest tulenev kõrgem töötusmäär ja madalam produktiivsus (1,6%).

Ferrari jt (2022) kohaselt ei ole vahemikus 1990–2019 ühegi sagedamini esineva psüühikahäire levimusmäär kogu maailmas märkimisväärselt muutunud. Depressioon, ärevus- ja söömishäired on suurema levimusega naiste hulgas ning aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning autismispektri häired meeste hulgas. Euroopat iseloomustab suurema osa muu maailmaga võrreldes ärevushäirete ning aktiivsus-tähelepanuhäire märkimisväärselt suurem levimus, mis on perioodil 1990–2019 ca 5% suurenenud. Samas ei ole Euroopa muust maailmast depressiivsem ning vahemikus 1990–2019 on depressiooni levimus pisut vähenenud.

On tõendeid, et COVID-19 pandeemia ajal on kogu maailmas vaimse tervise häirete levimus sagenenud, sh enam kui veerandi võrra kasvas hinnanguliselt depressiooni ja ärevushäirete juhtude arv (Santomauro jt 2021). Tuleb küll tõdeda, et need hinnangud põhinevad eelkõige jõukamatel maadel ning on interpoleeritud enesekohaseid küsimustikke kasutatavate uuringute põhjal. COVID-19 pandeemia pikaajalised mõjud vaimsele tervisele ei ole veel teada.

Psüühikahäirete levimus varieerub uuringutes suurel määral. Olenevalt meetodist võivad uuringud psüühikahäirete tegelikku levimust nii üle- kui ka alahinnata. Sõltuvalt hindamismeetodist võib näiteks depressiooni levimusmäär mitmekordselt varieeruda (Sjöberg jt 2017) ning enesekohaste küsimustike kasutamine võrreldes registriandmetega pigem ülehindab häirete levimust. Peamised meetodid levimuse kirjeldamiseks on a) registriandmete kasutamine, b) rahvastikupõhised küsitlusuuringud ja c) kliinilised intervjuud.

Käesolevas artiklis keskendutakse kolmele küsimusele. Esiteks: milline on enamlevinud vaimse tervise probleemide (depressioon, ärevushäired, vaimne kurnatus, unehäired ja alkoholi liigtarvitamine) levimus küsitlusuuringute andmete põhjal ja kuidas on see muutunud võrreldes COVID-19 kriisi eelse ajaga? Teiseks: millist teavet saame vaimse tervise häirete levimuse kohta registriandmetest? Kolmandaks: kuivõrd mõjutavad vaimse tervise häirete esinemist geneetilised ja keskkondlikud mõjutegurid? Nende teemade käsitlemisel toetume Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu (RVTU), Eesti terviseuuringu (ETeU2019), TÜ Eesti Geenivaramu (EGV) ja Eesti Haigekassa (EHK) andmetele.

Depressiooni, ärevushäirete, unehäirete, vaimse kurnatuse ja alkoholi liigtarvitamise (ja sellest tingitud psüühikahäirete) levimuse hindamiseks kasutasime RVTU 2021. aasta esimeses pooles kogutud enesekohastel hinnangutel põhinevaid andmeid. Depressiooni, ärevus- ja unehäirete hindamiseks kasutati Emotsionaalse enesetunde küsimustikku EEK-2 (Aluoja jt 1999) ja alkoholi liigtarvitamise hindamiseks AUDIT-C sõeltesti (Bush, Kivlahan, McDonell jt 1998).

Uuringu tulemustest nähtub vaimse tervise häirete suur levik täiskasvanud rahvastikus. Umbes neljandikul vastanutest (28%) ilmnes risk depressiooniks (24% meestest ja 31% naistest) ning viiendikul (20%) risk ärevushäireks (15% meestest ja 25% naistest). Unehäirete risk ilmnes 39%-l vastanutest (33% meestest ja 44% naistest) ning vaimse kurnatuse ilmingud 43%-l vastanutest (36% meestest ja 48% naistest).

Kui vaadata lähemalt andmeid soo ja vanuserühmade lõikes (tabel 1.4.1), on näha, et nende häirete suurimasse riskirühma kuuluvad noored täiskasvanud (18–24-aastased). Sarnaselt teiste uuringutega esineb igas vanuserühmas naistel võrreldes meestega suurem depressiooni ja ärevushäirete risk. Unehäirete riskis statistiliselt olulisi erinevusi sugude lõikes ei ilmne, kuid risk suureneb vanusega.

Alkoholi liigtarvitamist esines 17%-l naistest ja 34%-l meestest. Nooremates vanuserühmades (18–34) aga mehed ja naised alkoholi liigtarvitamise osas ei erine (tabel 1.4.1). Alates 35. eluaastast esineb meestel alkoholi liigtarvitamist oluliselt rohkem, küündides 35–44-aastaste meeste seas 49%-ni.

COVID-19 pandeemia puhul on näidatud vaimse tervise probleemide märkimisväärset sagenemist ja heaolu vähenemist

kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides ning eelkõige depressiooni ja ärevushäirete sagenemist (WHO 2022). RVTU I küsitluslaine andmetel hindas 15% meestest ja 20% naistest, et nende vaimse tervise seisund oli märkimisväärselt halvenenud võrreldes koroonakriisieelse ajaga. Võrreldes vanemate inimestega oli nooremate seas oluliselt enam neid, kes tajusid vaimse tervise halvenemist. Näiteks 18–29-aastastest meestest tajus 28% vaimse tervise halvenemist, samas kui keskealiste (45–59-aastaste) meeste seas oli see 7% ja vanemaealiste (60–85+) seas 10%. Oma vaimset tervist võrreldes koroonaeelse ajaga hindas halvemaks 18–29-aastastest naistest 40%, kuid sama tõdes ainult 18% kesk- ja 12% vanemaealistest naistest.

Sarnaseid tulemusi pandeemiaaegse vaimse tervise häirete levimuse kohta näitab ka RVTU andmete võrdlus 2019. aastal läbiviidud ETeU2019 andmetega nii depressiooni, ärevushäire kui ka vaimse kurnatuse tunnuste näitel. Tulemustest nähtub, et 18–44-aastaste seas sagenes märkimisväärselt depressiooni ja üldistunud ärevushäire risk ning ka vaimse kurnatuse ilmingud (joonis 1.4.1). Ehkki vaimse tervise probleeme esines juba enne pandeemiat enim 18–24-aastaste seas, suurenes nende seas pandeemia kestel depressiooniriskis olevate inimeste osakaal veelgi. Vanemaealistel seevastu erinevusi pandeemiaeelsete ja -aegse enesekohaste hinnangute põhjal ei esinenud.

library(ggplot2)

#faili sisselugemine
J141=read.csv("PT1-T1.4-J1.4.1.csv",header=TRUE, encoding ="UTF-8")

#joonis
ggplot(J141,aes(x=Vanus,y=Keskmine*100,col=Uuring))+
  facet_grid(~DV)+
  geom_point(pos=position_dodge(0.5),cex=3)+
  geom_errorbar(aes(x=Vanus,ymin=Alumine*100,ymax=Ylemine*100),width=0.2,linewidth=0.9,pos=position_dodge(0.5))+
  geom_line(aes(group=Uuring),pos=position_dodge(0.5))+
  scale_color_manual(values=c("#FF3600","#1E272E"),labels = c("2019","2021"))+
  theme_minimal()+
  theme(text = element_text(color="#668080"),axis.text=element_text(color="#668080"))+
  theme(strip.text.x = element_text(color = "#668080"))+ #Facet_grid pealkirjade värv (Mehed ja naised)
  theme(axis.text.x = element_text(angle = 45))+
  theme(legend.title=element_blank())+
  scale_y_continuous(breaks=seq(0,70,by=10))+
  ylab("%")

EHK raviarvete andmestikust pärinevad registriandmed võimaldavad oma hea katvuse tõttu (ravikindlustatuid ca 95% rahvastikust) anda ülevaate diagnoositud psüühikahäirete juhtudest rahvastikus. Järgnevalt on kirjeldatud kõigi psüühikahäirete (RHK-10 jaotised F00-F99) ning kitsamalt ka ärevushäirete (F40-F41), depressiooni (F32-F33), alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäirete  (F10) ning unehäirete (F51) diagnooside esinemist Eesti 15-aastaste ja vanemate elanike seas. Selleks on kasutatud perioodi 2016–2020 raviarvete andmeid EHK andmebaasist. Tinglikult levimusena esitatavad osakaalud (ja selle 95% usaldusvahemikud) on leitud vastava raviarvega inimeste arvu ja aasta keskmise rahvaarvu põhjal soo ja 5-aastaste vanuserühmade kaupa.

Inimesi, kelle raviarvel on märgitud kas põhi- või kaasuva diagnoosina psüühikahäire, on aastas keskmiselt ligi 142 000. Perioodil 2016–2020 kasvas psüühikahäirega juhtude arv keskmiselt 1% võrra aastas (2016. aastal 139 470 ja 2020. aastal 144 738 inimest). Hoolimata COVID-19 pandeemiaga seotud plaanilise ravi osalisest peatamisest 2020. aastal, ei ole psüühikahäire diagnoosiga ravijuhtude arv vähenenud.

Psüühikahäirete ravijuhtusid esineb naistel sagedasemalt kui meestel. Kui 2020. aastal oli kõigist 15-aastastest ja vanematest ravikindlustatutest naisi 57%, siis psüühikahäirega ravijuhtudest oli naiste osakaal 63%. Soolised erinevused vaimse tervise ravijuhtude jagunemises paistavad silma ka vanuserühmade võrdluses (joonis 1.4.2), kus 15–34-aastaste seas on naistel psüühikahäirete levimus ligi viiendiku võrra suurem kui meestel ning erinevused suurenevad ligi veerandini 35-aastaste ja vanemate puhul. Perioodi 2016–2020 kohta esines psüühikahäire diagnoosiga raviarveid keskmiselt 10%-l meestest ja 15%-l naistest. Nii meestel kui naistel kasvas psüühikahäirete registreeritud ravijuhtude levimus vanusega, olles suurim vanimas vanuserühmas.