Kõikidel elusolenditel tuleb ellujäämiseks toime tulla keskkonna muutuste ja reageerimist vajavate katsumustega. Aeg-ajalt võib katsumuste hulk või raskus kujuneda nii suureks, et tekib emotsionaalne pingeseisund ehk stress. Stressi kuhjumine ning ebatõhusad katsed sellega toime tulla võivad mõjuda väga halvasti heaolule ja vaimsele tervisele. Näiteks ülemaailmne koroonakriis koos oma terviseriskide, teadmatuse, piirangute ning muude pingeallikatega tõstis paljude Eesti inimeste stressitaset.

Artikkel annab ülevaate tajutud stressi levimusest Eesti rahvastikus ning selle muutustest nii pikaajalises vaates kui ka koroonakriisi kontekstis. Lisaks käsitletakse strateegiaid, mis aitavad inimestel stressiga paremini toime tulla ning vähendada stressi negatiivset mõju.

Stressi ja sellega toimetulekut saab hinnata mitmeti. Artiklis toetume enesekohastele tajutud stressi mõõdikutele rahvastikupõhistes uuringutes. Enesekohane küsimustik on stressi levimuse hindamiseks mitte ainult mugav, vaid ka valiidne vahend, kuna stressreaktsiooni teke sõltub oluliselt sellest, kuidas inimesed olukordi ja stiimuleid tajuvad (Roddenberry ja Renk 2010).

Täpsemalt kasutame andmeid alates 1990. aastast iga kahe aasta järel toimunud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringust (TKU), TÜ Eesti geenivaramu 2021. aasta kevadel läbi viidud heaolu ja vaimse tervise veebiuuringust (EGV-HEVT), aastatel 2021–2022 läbi viidud Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringust (RVTU) ja Tervise Arengu Instituudi aastatel 2020–2021 läbi viidud rahvastikupõhisest küsitlusuuringust „Teadlikkus koroonaviirusest ja seotud hoiakud Eestis“ (COVID-19 kiiruuring).

Stress on organismi loomulik reaktsioon keskkonna muutuste ja väljakutsetega toimetulekuks. Sõnal „stress“ võib eri kontekstides olla pisut erinev tähendus, kuid

käesolevas artiklis tähistab see kehas ja psüühikas esinevat suhteliselt püsivat pingeseisundit, mis on tekkinud vastusena tunnetatud ohule. See määratlus peegeldub ka küsimustes, mida uuritavatele enesekohastes küsimustikes stressitaseme mõõtmiseks tavaliselt esitatakse: „Kas olete olnud stressis, pinge all?“ ning „Kõike oma elus toimuvat arvesse võttes, kui palju stressi te olete viimasel ajal tundnud?“.

Stress tekib üldjuhul kolme komponendi koostoimes:

1. stressor ehk potentsiaalselt ohtlik stiimul organismi sise- või väliskeskkonnas;
2. stiimuli tunnetamine toimetulekuressursse ületavana;
3. stressoriga toimetulekuks ressursse mobiliseeriv füsioloogiline ja emotsionaalne reaktsioon.

Stressoriks võib kujuneda mis tahes muutus organismi sise- või väliskeskkonnas, mis võib häirida organismi tasakaalu (Selye 1976). Kitsamas tähenduses seavad selle tasakaalu ohtu stressorid, mis viivad organismi eemale mõnest homöostaatilisest tasakaalupunktist, näiteks sobivast temperatuuri, vedelikusisalduse või toitainete vahemikust. Laiemas tähenduses rikuvad tasakaalu stressorid, mis ohustavad mõne psühholoogilise eesmärgi saavutamist: näiteks tööülesande lühike tähtaeg, oluline eksam või hirm nakatuda koroonasse.

Keskkondlik stressor on stressi tekkimiseks küll vajalik, kuid mitte piisav tegur. Üks ja sama olukord, näiteks koroona tõttu eneseisolatsiooni jäämine, võib ühes inimeses tekitada stressi, teises aga mitte. Seda erinevust seletab stressi teine komponent ehk stressori tunnetamine toimetulekuressursse ületavana. Toimetulekuressursiks võivad siinkohal olla võimalused, oskused, aga ka abivahendid ning inimesed, kelle poole abi saamiseks pöörduda. Näiteks ressurssideks, mis aitavad eneseisolatsiooniga toime tulla, on võimalus teha kaugtööd ja oskus oma aega hästi juhtida. Seega järgneb stressorile stressreaktsioon siis, kui indiviid tunnetab ühelt poolt, et stressor kujutab talle olulist ohtu, ning teiselt poolt, et ta ei suuda olemasolevate ressursside toel stressoriga hakkama saada ning olukorda piisaval määral kontrollida (Lazarus ja Folkman 1984).

Ressursse ületava nõudmisena tajutud stressor vallandab rea omavahel seotud muutusi kehas ja teadvuses. Stressorile reageerivad kehas kaks peamist süsteemi: sümpaatiline närvisüsteem¹ ning hüpotaalamuse-ajuripatsi-neerupealise telg². Koos avaldavad need laiaulatuslikku mõju tervele organismile: kiirenevad pulss ja hingamine, tõusevad vererõhk ja veresuhkru tase, suureneb verevool lihastesse, maksa ja ajju. Nende muutuste eesmärk on aidata organismil end mobiliseerida, et ettesattunud stressoriga efektiivselt toime tulla.

Kehalist stressreaktsiooni saadavad enamasti muutused psüühikas. Ühelt poolt tekib teadvuses tunne, mida inimesed kirjeldavad kui ebameeldivat pinget, muret ja ka stressi. Teiselt poolt suunab stress tähelepanu ning teisi kognitiivseid ressursse olukorraga seotud info töötlemisele. Sarnaselt sellele, kuidas kehaline stressreaktsioon aitab kehal pingutuseks valmistuda, aitavad stressiga kaasnevad muutused psüühikas väljakutsega toime tulla. Stress kui ebameeldiv tunne ajendab inimesi tegutsema, et pingest vabaneda, ning kognitiivsete ressursside investeerimine suurendab tõenäosust, et tegevus on tulemuslik.

Sageli saadab stressreaktsioonist ajendatud ja võimendatud käitumist edu ning probleem lahendatakse kiiremini, kui see ilma stressita oleks juhtunud. Kui aga nii ei lähe, võib inimene jääda stressiseisundisse pikemaks ajaks. Pikaajaline ehk krooniline stressreaktsioon kurnab organismi ning muudab indiviidi enam vastuvõtlikuks erinevatele kehalistele ja vaimsetele haigustele.

TKUs on tajutud stressi hinnatud üksikküsimusega „Kas Te olete viimase 30 päeva vältel olnud stressis, pinge all?“. Joonisel 1.2.1. on esitatud selle küsimuse põhjal leitud talumatu või teistega võrreldes suurema stressi esinemine koos 95% usaldusvahemikega 16–64-aastaste Eesti elanike hulgas perioodil 1990–2020.

library(tidyr)
library(ggplot2)
library(scales)
#faili sisselugemine ja andmete formaadi korrigeerimine
J121=read.csv2("PT1-T1.2-J1.2.1.csv",header=TRUE, encoding ="UTF-8")
names(J121)[2:17]=sub("X","",names(J121))[2:17]
J121d=J121[1:2,]
J121d=pivot_longer(J121d,col=names(J121)[2:17],"Aasta")
J121d$Aasta=as.factor(J121d$Aasta)

J121e=J121[3:6,]
J121e=pivot_longer(J121e,col=names(J121)[2:17],"Aasta")
J121d$Upper=numeric(32)
J121d$Lower=numeric(32)
J121d$Upper[1:16]=J121e$value[17:32]
J121d$Lower[1:16]=J121e$value[1:16]

J121d$Upper[17:32]=J121e$value[49:64]
J121d$Lower[17:32]=J121e$value[33:48]
J121d$value=as.numeric(J121d$value)
J121d$Lower=as.numeric(J121d$Lower)
J121d$Upper=as.numeric(J121d$Upper)


#joonis
ggplot(J121d)+
  geom_point(aes(x=Aasta,y=value,group=X,col=X),pos=position_dodge(0.2))+
  geom_line(aes(x=Aasta,y=value,group=X,col=X),pos=position_dodge(0.2),linewidth=1.5)+
  geom_errorbar(aes(x=Aasta,ymin=Lower,ymax=Upper,col=X),pos=position_dodge(0.2),width=0.3)+
  theme_minimal()+
  scale_color_manual(values=c("#1E272E","#FF3600"))+
  ylab("%")+
  scale_y_continuous(limits=c(0,35))+
  theme(legend.title=element_blank(),legend.position = "bottom")+
  theme(text = element_text(color="#668080"),axis.text=element_text(color="#668080"))+
  geom_smooth(aes(x=Aasta, y=value,group=X,col=X),method="lm",se=FALSE,linewidth=1.5,linetype="dashed")

## `geom_smooth()` using formula = 'y ~ x'

Kui 1990. aastal tundis talumatut või teistega võrreldes suuremat stressi 11% meestest ja 20% naistest, siis kuus aastat hiljem oli see määr kasvanud meestel 27%-le ja naistel 29%-le. Üleminekuaja aastatel oli stress naiste seas statistiliselt oluliselt levinum kui meeste seas. Ühtlasi märgib see periood nii kiireimat tõusu kui ka suurimat suhtelist muutust stressi levimuses mõlemas soorühmas. Alates 2002. aastast on stressi esinemine meestel ja naistel ühtlustunud. Stress vähenes nii meestel kui ka naistel kuni 2006. aastani, pöördudes alates 2008. aastal taas tõusule. Selle üks seletus on 2008. aastal alanud majanduskriis, mis peegeldub ka stressi levimuse statistiliselt olulises tõusus 2008. ja 2010. aasta võrdluses. Kui meestel on stressi levimus alates 2016. aastast kerges langustrendis, siis naiste puhul on selle ajaperioodi puhul tähelepanuväärne eelkõige 2020. aasta kevadel (uuringu andmekogumise ajal) Eestisse jõudnud koroonapandeemia. Koroonapandeemia on ka üks võimalik seletus, miks alates 2002. aastast meestel ja naistel võrreldavana püsinud stressi levimus taas statistiliselt oluliselt eristub: 2020. aasta kevadel tundis suuremat stressi 17% meestest ja 24% naistest.

Vanuserühmade lõikes on stressi esinemise pikaajaline trend ja dünaamika küllaltki sarnane üldise trendiga. Erisusena väärib esile toomist viimastel aastatel toimunud stressi esinemise kiire kasv 16–29-aastaste hulgas võrreldes teiste vanuserühmadega. Näiteks 2018. aastal tundis stressi 28% 16–29-aastastest ja vaid 15% 50–64-aastastest. Kuigi 2020. aasta andmetes on vanuseerinevused vähenenud, on kõrgema stressitaseme esinemine endiselt levinuim 16–29-aastaste seas.

Kuivõrd stressoriks võivad olla väga erinevad olukorrad ja asjaolud, on kõigi Eesti inimeste stressi allikate ammendav kirjeldamine võimatu. Seepärast keskendume siin koroonakriisist tingitud stressile. Stressi perspektiivist pakub koroonakriis unikaalset võimalust vaadelda üht ja sama sündmustikku, mis puudutas valdavat enamikku Eesti inimesi ühel ja samal ajal. Me kasutame seda võimalust, et vastata kahele küsimusele: kui palju stressi koroonakriis Eesti inimestes tekitas ning millised kriisi aspektid sellesse enim panustasid? Neile küsimustele vastamiseks kasutame EGV-HEVT, RVTU ja COVID-19 kiiruuringu andmeid.

Koroonakriisist tingitud stressile pakub esimese vaate EGV-HEVT uuring. Stressi kogemist mõõdeti küsimusega „Kõike oma elus toimuvat arvesse võttes, kui palju stressi te olete viimasel ajal tundnud?“. Joonisel 1.2.2 on palju ja väga palju stressi tundnud inimeste osakaalud soo- ja vanusrühmade lõikes. Tulemused näitavad, et naised kogesid keskmiselt rohkem stressi kui mehed (palju või väga palju stressi olid tundnud 38% naistest ja 30% meestest). Lisaks sõltus stressi kogemine olulisel määral vanusest. Kõrge stressitasemega vastajaid oli enim noorimas vanuserühmas (50% naistest, 43% meestest). Kõrge stressitasemega inimeste osakaal kahanes igas järgnevas vanuserühmas, jõudes kõige madalama tasemeni 75-aastaste ja vanemate vanusegrupis (17% naistest ja 10% meestest).