Minevikulood vaimsest tervisest – kust me tuleme?

Eesti rahva vaimutervise üle on arvamust avaldatud juba aastasadu. Esialgu olid need võõrad, kellele maarahvas oli uurimisobjekt. Rahvusliku ärkamise käigus sündis aga juba eesti vaade. Kujunes keskkond, kus imporditud teadusideed kohtusid ühelt poolt eesti tärkava eliidi alaväärsuskompleksidega, teiselt poolt aga kujunevate rahvuslike ambitsioonidega. Maarahva vaimse tervise teemad kerkisid esile eri seostes, millest järgnevalt mõned näited.

Karl Ernst von Baer arvas 200 aasta eest, et vaimuhaigusi esineb eestlaste seas vähe: „See näitab, millisel määral kultiveeritud ja peenenenud eluviis, ohtlikult suurenenud kujutlusvõime ja haridus tundlikkust teravdades nende haiguste esilekutsumiseks
kaasa aitavad.“ Peatselt kirjeldatud olukord aga pöördus, toimus eestlaste vabanemine ja algas „ärkamine“ ning 20. sajandi alguse eesti arstid Peeter Hellat ja Juhan Luiga diagnoosisid oma kaasmaalastel juba hulgaliselt nähtust, mida nimetasid hysteria estonica. Tegemist olevat „võera elu haigusega“, sellisega, mis tabab neid, kes on eemaldunud oma traditsioonilisest eluviisist. Näeme analoogiat toonase naisemantsipatsiooni sildistamisega, kus kesksel kohal oli samuti hüsteeria mõiste. Levinud usuti olevat ka neurasthenia estonica, põhjuseks psüühiline ja füüsiline stress, mille oli kaasa toonud linnastumine, koolihariduse levik jms.

Usuti, et rahvuslik emantsipatsioon ahistab eriti eliiti. Arst Juhan Vilms kirjutas 1920. aastal, et lahendus saabub siis, kui kogu rahvas tõuseb kõrgemale kultuurilisele tasapinnale, sest siis „jaguneks tööraskus kogu rahva õlule“.

Seni aga tooks väheste haritlaste ennastunustav töö „ühes kehalise ja närvilise nõrkuse, järelikult vähendab ka järeltuleva soo shanse, sest teada on, et intensiivne kehaline ja vaimline töö mõjub uinutavalt suguliste funktsioonide peale“. 1940. aastal kurtis antropoloog Juhan Aul, et linnalapsi hellitatakse, mis puudutab füüsilist tööd, samas „treneeritakse“ auahnete vanemate poolt „üle loomuliku vaimse arengu käigust, kasvõi igasuguste tundide võtmise teel“.

Toonased soovitused kooliskäimise aega lühendada ei lähtunud niisiis vaid hirmust tuberkuloosi ja rikutud silmade pärast. Hilisem kirjanik ja tõlkija Marta Reichenbach-Riikoja kirjutas 1912. aastal: „Emad, kes noorelt üleliia koolis istumise pärast on viltu painutatud selgrooga, kitsaste puusadega ja madala rinnaga, kes alalise väsimuse ja elutüdimuse all kannatavad – sarnased emad on rahvuse hävitajad.“ Samal aastal süüdistas kirjamehest mõisarentnik Peeter Lensin naistele antavat gümnaasiumiharidust, et see kujundab ambitsioonid, mida teostada ei õnnestu, mistõttu tabavad varem või hiljem asjaosalisi prostituudipõli või siis „meetinguid“ mööda hulkumine. Viimase all peeti silmas poliitilist aktiivsust. Naistele, kellelt eeldati eeskätt emarolli täitmist, arvati piisavat majapidamise õppimisest. Argumendiks oli siinkohal ka naiste meestega võrreldes keskmiselt väiksem aju. Võis eeldada, et see on vähem kohandunud õppimisega kaasnevale pingele.

Oli selge, et ajalugu ja olud polnud eestlasi hellitanud. Vaimutervise vallas arutleti siiski ka selle üle, kas eestlaste iseloomu ja diagnoose kujundanud olude kõrval ei või üheks vaimutervist allakiskuvaks teguriks olla meie „tõuline“ eripära. Baer, kelle arvates enamus eestlasi olnuks flegmaatikud ja vähemus melanhoolikud, rääkis maarahva julmusest endast nõrgemate vastu. Sajand hiljem võrdles Tartu ülikooli psühhiaatriaprofessor Vladimir Tšiž lätlaste ja eestlaste kurikäitumist ning uskus märganud olevat viimaste suuremat vägivaldsust.

Väidetavalt võisid eestlaste seas tühiseimadki konfliktid lõppeda mõrvaga. Eestlaste hulgas toimus ka rohkem infantitsiide, mida oli kiusatus seletada vallasemade (kes selle kuriteoliigi taga seisid) suhtes üles näidatud vähema kogukondliku empaatiaga. Tšiž, kes uskus, et eestlased ja lätlased kuuluvad eri „rassidesse“, arvas oma tööga näidanut olevat, et kurikäitumine on kaasasündinud pahe. Eesti mõtlejatele oli selline bioloogiline ettemääratus raskesti omaksvõetav, loota tuli muutuste võimalikkusele, näiteks hoolivama ühiskonna kujundamise kaudu.

1913. aastal kirjutas Peeter Hellat, et pööre paremusele eesti vaimlises elus võib tulla alles pärast seda, kui „veel üks alalise piina ja pimeduseaja jätis meie rahva seast kaob: see on laste peksmine“. Hellat uskus, et igasugune vägivald võtab rahvalt tuleviku, sest „niisuguste tingimuste all üleskasvanud nõrk taim murdub ja närtsib elu vastiknähtuste ja raskuste all kergemalt kui teine“. Veel kirjutas Hellat: „Meil puudub kohane mõõdupuu, et näidata, kui palju tuhandeid aastaid kestev vägivalla-tarvitus naisterahva kallal terve inimesesugu keharammu, tervist ja mõistuselendu allapoole on kiskunud.“ Hellat pidas silmas naiste õigusetust laiemalt, täna tekitab tema tsitaat aga mõtteseoseid koduvägivalla ja alkoholi kuritarvitamisega.

Karskusliikumine sai eesti rahvusliku liikumise üheks keskseks osiseks juba 19. sajandi lõpus, seda eeskätt tänu väikerahva hirmule väljasuremise ees, mida liigne alkoholitarbimine usuti soodustavat.

Psühhiaater Juhan Luiga kirjutas 1910. aastal: „Ainult degenereerunud rahvad võivad ära kaduda.“ Veel 1922. aastal teadis haridustegelane Peeter Põld: „Vanemate isegi mõõdukas alkoholi tarvitamine rohkendab laste seas – see on teadusliselt vastuvaidlemata kindlaks tehtud – haiglust, andevaesust, totrust ja mitmesuguseid kadumisele ning kidunemisele viivaid närvihaigusi.“ Näeme, et lisaks rahvaarvu kasvu pidurdamisele oli alkohol takistuseks ka vaimult suureks saamisel.

Just „tõuparandus“, rahvastiku tervis ja kvaliteet oli põhjus, miks Eesti karskusliikumisest kasvas välja eugeenikaliikumine. 1924. aastal asutatud eugeenikaseltsi koondunud teadsid: „Rahvas võib võitluses olemasolu eest ainult siis püsida, kui ta koosneb võimalikult suurest hulgast kehaliselt ja vaimliselt heade omadustega, iseloomuga ja kõlblise tugevusega varustatud inimestest.“ Eugeenika ületähtsustas pärilikkust: „Nii normaalse kui geniaalse inimese võimed on ette ära määratud pärivusega ja see ongi see suur saatus, mis määrab iga inimese tee ja saavutused.“ Valitses usk, et vaimuhädad on eeskätt pärilikud (kaasasündinud), kogemus samal ajal näitas, et nad on valdavalt ka ravimatud (elati veel farmakoloogilise revolutsiooni eelsel ajastul). Niisiis püüti piirata psühhiaatriliste diagnoosidega inimeste võimet järglasi saada. Seda tegi ka Eestis 1937. aastal kehtima hakanud sundsteriliseerimist võimaldav seadus.

Paraku seostati pärilikkusega ka selliseid valdkondi, mille puhul täna bioloogilist ettemääratust pigem ei tunnistata. Aset leidis ka psühhiaatrilise diagnoosimise kuritarvitamine. Majanduslikel kaalutlustel tehti seda näiteks siis, kui kutsuti üles piirama „mõne nõdramõistuselise vallalise ema nõdrameelsete laste arvu, kes kõik pärast ühiskonna hooldamisele jäävad“. Rõhk oli siinkohal sõnadel „vallaline“ ja „laste arv“, diagnoos võis lähtuda neist …

Kirurginoaga läbi viidud sotsiaalpoliitika oli siiski äärmus. Sama võib öelda eugeenilise mõtteviisi raames kõlanud mõtete kohta, mis soovitasid jätta vaimutervise mõned valdkonnad (alkoholism, enesetapud) „loodusliku valiku“ lahendada. Olukorra parandamiseks ei piisanud ka siis õige diagnoosi panemisest, vaja oli jõuda probleemide põhjuste juurde. Eeltoodud näited aruteludest raamistikus, mis püüdis mõista, kas hädades on süüdi „loodus või lõime” (ingl nature versus nurture), kirjeldavad ajastut, mil farmakoloogiline võimekus vaimse tervise tagamisel oli veel lapsekingades, samuti ei olnud välja kujunenud tänasega võrreldav tervishoiu- ja hoolekandesüsteem. Tõuteooriate kõrval võis kohata moraliseerivaid seisukohti, mis nägid vaimutervise nõrgendajana „lõbukultuuri“, oli aga ka neid, kes püsisid realistlikumal lainel. Eesti Vaimutervishoiu Ühingu asutamisel 1932. aastal tõdeti: „Paljud haigestuvad muredest, viletsusest, alandusest.“ Mõlemad mõttesuunad kehtivad nüüdki, tõuteooriate asemele on tulnud molekulaarbioloogia.

20. sajandi sõdadevahelise ja tänase Eesti puhul on ühine see, et oleme vaba rahvas. Kui iseseisvuseelsel ajal kirjutas Juhan Luiga, vihjates saksa ja vene rõhujatele Eesti ajaloos, et „meil on kahest küljest luupainaja pääl“, siis nüüd peame oma luupainajatest eelkõige ise võitu saama.