Eesti 2040 tulevikulood

Tulevikuartiklis kirjeldatud peamiste suundumuste mõju näitlikustamiseks on koostatud neli avastuslikku stsenaariumi (Börjeson jt 2006), mis illustreerivad võimalikult erinevaid tulevikutrajektoore. Avastuslike stsenaariumide roll on näitlikustada iga telje äärmusi, mis ei pruugi tegelikkuses sel kujul realiseeruda. Näiteks tervishoiu valdkonnas on keeruline ette kujutada polariseerumist, kus keskendutakse kas ainult ennetusele või ainult ravile. Küll aga võidakse kalduda rohkem ühte või teise suunda ning panustada sinna rohkem ka raha või ühiskondlikke sõnumeid. Stsenaariumide teljed on valitud nii, et need haaraksid kombineeritult nii laiemal skaalal ühiskonna arusaamades ja tervisekäitumises toimuvaid muutusi kui ka kitsamal skaalal tervishoiu valdkonnas toimuvat. Üleilmse haardega muutused (nt kliimamuutus või tehisintellekti ja muude veel tundmatute tehnoloogiate mõjud) on tulevikulugudes sisse toodud valikuliselt.

Tulevikustsenaariumide põhiteljed on inimeste toimimise viis ja vaimse tervise sekkumiste fookus. Kahe telje ristumisel tekib neli tulevikulugu. Stsenaariumides visandatakse esmalt tulevikulugudele iseloomulikud võtmetegurid, mis eristavad lugusid üksteistest. Seejärel kirjeldatakse telgedest lähtuvalt elu selles võimalikus tulevikumaailmas. Tulevikulugude kirjeldused on piltlikud ning lugude peategelased karikatuursed, nende iseloomulikud jooned on meelega ülevõimendatud. On arusaadav, et tegelikus elus me puhtaid stsenaariume ei kohta ning ükski stsenaarium ei ole läbinisti õige või vale arengusuund.

TELG 1 – INIMESTE TOIMIMISE VIIS. Kompleksse ühiskonna proovikivi on varasemast suurem ise- ja koostoimimise oskus erinevates suhtekeskkondades (perekonnas, hariduses, tööelus). Esimene telg keskendubki küsimusele, kuidas ja milliste vahenditega muutub üksikisiku ja teda ümbritsevate suhtekeskkondade teadlikkus ja oskus vaimset tervist ja heaolu toetada. Seejuures keskendub telje üks ots eelkõige isetoimimisele, mis jätab kogukondlikud sidemed nõrgaks, ning teine ots koostoimimisele, mis tekitab uusi ja/või tugevamaid toetusvõrgustikke.

TELG 2 – VAIMSE TERVISE SEKKUMISTE FOOKUS. Kuigi vaimse tervise häirete levimus on suurenenud ja suureneb tõenäoliselt ka edaspidi, ei saa spetsialiseeritud abi kättesaadavus selles olukorras lõputult kasvada. Riigi ja omavalitsuste ülesanne on teha vähemate vahenditega rohkem ehk leida nutikaid viise vaimse tervise tugevdamiseks ja abi korraldamiseks, sealhulgas abivajajate hulga vähendamiseks ennetavate sekkumistega. Seejuures on telje üks ots eelkõige ravikeskne, tegeledes tagajärgedega pärast probleemide ilmnemist, ja teine ots tervisekeskne, tegeledes abivajajate vähendamisega probleemide varajase ennetuse abil.

Tulevikustsenaariumid

Lugude peategelased – Margo, Robin, Kait ja Karol – saavad 2040. aastal neljakesi kokku populaarses kohvikus vaikses metsatukas Tallinna kesklinnas. Seljataha jäänud räsivad kriisiaastad, looduskatastroofid, sõjad, migratsioon ja majanduslangus on rängalt mõjunud ka inimeste psüühikale. Riigijuhid on mõistnud, et meditsiinisüsteem ei tule toime rahva üha süvenevate vaimse tervise probleemidega ning tuge otsitakse kogukondadelt. Lugude peategelased on kogukondade sädeinimesed, kelle eestvedamisel on kogukondades käima lükatud vaimse tervise keskused. Need on toimivad mudelid, mida saaks laiemalt kasutada ka riigi teistes piirkondades. Täna peavad nad välja valima, milline mudel toetab inimeste vaimset tervist ja heaolu parimal moel, võttes arvesse nii ühiskonna väärtusi ja võimalusi kui ka inimeste hoiakuid ja vajadusi.

Oma õnne sepp

Jalgrattakummide vihinal keerab kohviku ette Margo. Ta nosib kohvikulaua taga karbiga kodust kaasa võetud salatit, sest teab ise kõige paremini, mida tal on kasulik süüa, ning usub, et igaüks on oma õnne sepp.

Margo teismeiga langes aega, mil maailm pandi koroonapandeemia tõttu lukku ning tema põlvkond kohanes digipõhise elukorraldusega kiirelt. Kui Margol endal tekib mingi vaimse tervise probleem, siis otsib ta vastuseid kõigepealt dr Google’ilt. Füüsiline maailm tundub talle aeglase ja vähe motiveerivana. Tema lähisuhted jäävad pop-up-tutvuse tasemele. Elu on vahel üksildane, kuid samas on üksi elada mugav.

Margo elab linnasüdames. „Kuigi viimastel aastatel on rohepöörde tulemusena paljud asfaldiplatsid muudetud parkideks ning mõnel Eesti inimesel on aed, siis kõigil sellist võimalust pole ning puudub juurdepääs loodusele,“ räägib Margo. Inimeste eluaseme kvaliteedis, elamispinna suuruses ja ligipääsus rohealadele valitsevad suured käärid. „Seepärast on minu vaimse tervise keskuse esmane ülesanne stressi maandamine.“

Büroohoonete vahel asuvasse keskusesse on rajatud avarad trenniruumid, sest sport ja liikumine on vaimse tervise alustalad. Keskuses töötavad toitumisnõustajad ja kehakonsultandid. Keha disainimisest on saanud massikultus, õigemini – nuhtlus, mis mõnigi kord võtab äärmuslikke vorme. Ümber keskuse on rajatud kogukonnaaed, sest aiatööde positiivne mõju vaimsele tervisele on teaduslikult tõestatud. Keskuses on palju rohelust ja vaikseid nurgakesi. Pakutakse mitmesuguseid digilahendustel põhinevaid teraapiaid ja veebipõhist nõustamist.

Margo ei arva, et inimese vaimne tervis peaks kellegi teise asi olema. „Inimesed kasutavad juhendmaterjale aktiivselt ja igaüks paneb oma vaimse tervise teekonna ise kokku,“ selgitab Margo. „Ja kui inimene ei saa oma vaimse tervisega hakkama, siis on see tema isiklik läbikukkumine, märk ebaedust!“ Keskuses saab omandada eneseabioskusi ja vaimse tervise esmaabi võtteid, samuti konsulteerida elutreeneriga. Tõsi, need teenused on kallid ja neid saavad endale lubada vaid jõukamad inimesed. Heaolutööstuse ja vaimse tervise gurude armee pakutavas on raske orienteeruda – keda võtta tõsiselt ja kes neist on vaid meelelahutusmaailma täiendus?
„Õnged on jagatud, aga kala tuleb ise püüda,“ on Margo moto.

Raudmees

Raudmees Robin tellib priske burgeri ja suure kruusitäie kanget kohvi. Tema kiire elutempo, äriprojektid ja lõputud üritused, samuti linna- ja maakodu vahet sõitmine ei jäta aega enda arendamisele või vaimsele tervisele mõtlemiseks. „Eks igaüks rabeleb enda eest,“ alustab ta oma vaimse tervise keskuse tutvustamist.

Ühiskond on viimastel aastakümnetel paiskunud ühest kriisist teise, see on süvendanud ka majanduslikku ebastabiilsust. Palju on ebavõrdsust ja vähe ühiskondlikku sidusust. Heaolu tase on hüplik, pidev ebastabiilsus süvendab vaimse tervise probleeme, aega ja raha aga nendega põhjalikult tegelemiseks napib. „Käib üks pidev tulekahju kustutamine. Inimesed on endasse tõmbunud, teistele oma murede kurtmist tuleb ette harva. Igapäevaelu vajab palju tähelepanu ja see tekitab stressi. Abi otsima minnakse alles siis, kui tõesti on häda käes. Kõige selle tõttu on vaimse tervise keskuste võrgustiku loomine hädavajalik.“ Keskust kavandades tundis Robin, et sellist kohta võib tal endalgi vaja minna.

Keskus asub keset linna, et büroodest oleks mugav kasvõi lõunapausi ajal põigata psühhiaatri või psühholoogi juurde. Ümber keskusehoone on paigutatud hulganisti taskuparke, väikseid rohelisi lõõgastumissaarekesi. „Keskuse kõige tähtsam ülesanne on hädadega pöörduvaid inimesi ravida. Me toetume kaasaegsetele personaalmeditsiini võimalustele, samuti on kasutusel uudsed tervisetehnoloogiad, mis aitavad ravi suunata ja efektiivsemalt korraldada,“ selgitab Robin.

Keskuses on psühholoog, psühhiaater, kes tegeleb tablettide väljakirjutamisega, aga ka lapsehoidjad, et emad-isad saaksid puhata. „Meil on ka elutreenerid ja nõustajad, näiteks väga nõutud on pereterapeut, sest peresuhted on tänapäeva saavutuskeskses maailmas pealiskaudsed, eri põlvkonnad omavahel eriti ei suhtle, kärgperedes on palju probleeme jne. Isegi lähisuhted on tänapäeval lepingulised,“ ohkab Robin. Keskuses on hulganisti individuaalse nõustamise kabinette, kuid suur osa patsiente eelistab hoopis kaugteraapiat, sest kohale tulla pole enamasti aega.

Kuna igaüks saab loota ainult iseendale, siis on ka Robin investeerinud individualiseeritud tervisekindlustusse. „Inimesed peavad aru saama, et kui häda käes, siis tuleb end ise oma säästudest aidata,“ ütleb Robin lõpetuseks.

Talguline

Pikas kirjus hõlstis Kaiti kutsutakse talguliseks, sest tal on alatasa käsil mõni vajalik kogukonnaprojekt. Ta ei võta enne kohvikulaua taga istet, kui on kõiki kallistanud. Kait tellib marjajooki, kuna teab, et see on valmistatud tema sõprade kogukonnaaias kasvanud viljadest.

Viimastel aastatel on Eesti õnneindeks tõusnud, selle põhjuseks peetakse riigi püüdlusi säästva arengu ja vastutustundliku majanduse suunas. Ühiskond on maailma räsinud kriisidest õppinud, et toimetuleku aluseks on aktiivne kogukond. „Kõige parem ravi on üksteisest hoolimine,“ ütleb Kait. Ta on sündinud aastal, kui Ukrainas käis sõda, ja kuulnud oma vanemate juttudest, et vanasti võisid inimesed olla üksteise vastu hoolimatud ja teravkeelsed. Sellist aega Kait tagasi ei taha. Ta elab pealinna puitlinnaosas, töötab kodukontoris ja kõik vajaliku toob talle koju kätte kullerrobot.

„Meie rajasime vaimse tervise keskuse oma jõududega, tegime korjanduse ja ise ehitasime! Pole riigilt raha tarvis küsida, saame ühisrahastusega hakkama.“ Keskus leidis ruumid tühjaks jäänud kaubanduskeskusest, sest poodlemas inimesed enam eriti ei käi. Kait on terve suve tervisekeskuse jaoks ravimtaimi korjanud ja marju kuivatanud, õhtuti aga administreerib ta sotsiaalvõrgustikes erinevaid terviseteemalisi gruppe. Tema aatekaaslased nendest gruppidest ongi vaimse tervise keskuse loojad, toetajad ja töötajad.

Keskuses pööratakse erilist tähelepanu rühmateraapiatele, kust saab lahendusi erinevatele probleemidele ja mida viivad läbi kohalikud kogemusnõustajad. Keskus korraldab ka loovteraapia töötube, matku loodusesse ja hoovikohvikut, mis annavad võimaluse sotsialiseeruda. „Palju tullakse meie juurde foobiate ja sotsiaalse ärevusega,“ räägivad keskuse vabatahtlikud. „Me ei välista ka tavameditsiini, aga ametliku abi ja digitehnoloogiate suhtes valitseb kohati skepsis, sageli usaldatakse rohkem inimesi, kellel endal on varasemad kogemused ja keda tuntakse või soovitatakse,“ räägib Kait. Keskuses katsetatakse julgelt psühhedeelsete teraapiatega ja väga hästi läks tööle kogukondlik vaimse tervise kiirabi.

Kuigi mõnikord tunneb Kait rööprähklemisest väsimust, mida ta on hakanud talgustressiks kutsuma, ütleb ta veendunult: „Inimesed panustavad kogukonda ja loodavad ka vastu saada. Vastutus vaimse tervise ja heaolu tagamise eest on kogukondade kanda.“

Maailmaparandaja

Karol, keda sõbrad kutsuvad maailmaparandajaks, tellib rohelise tee ja punapeedikrõpse. Ta elab pealinnast tunniajase jalgrattasõidu kaugusel ühes neist arvukatest linnaserva ökokommuunidest, mis muutusid populaarseks pärast maailma kurnanud energiakriisi.

„Ma suhtlen inimestega paljudest eri kogukondadest ja tean, et viimaste aastate suured kriisid ja looduskatastroofid mõjuvad inimeste vaimsele tervisele kurnavalt. Näiteks tullakse meie juurde tihti kliimaärevuse ja sotsiaalfoobiatega. Inimesed saavad ka praegu oma kogukondadest tuge, aga meie keskus on suunatud just ennetustööle. Seal toimuvad loengud ja töötoad, õpetatakse eneseabivõtteid, joogat, õiget toitumist,“ loetleb ta.

Pensioniealisel Karolil pole perekonda, sest oma pere loomine pole enam sotsiaalne norm. „Lapsi on meie põlvkonnal vähem kui koduloomi,“ tõdeb Karol. Ta võtab eellastelt päranduseks saadud muserdatud maailma parandamist vastutustunde ja pühendumisega. Viimase 20 aastaga on probleemid reaalis suhtlemisega võtnud epideemilised mõõtmed. Isolatsioonist põhjustatud stressi ja ärevushäireid esineb isegi rohkem kui omal ajal pärast koroonapandeemiat.

Karoli ja tema kaaslaste loodud keskus on palju ära teinud selleks, et igapäevane elukeskkond ei tekitaks stressi. Linnakärast kaugel asuvasse keskusesse ei ulatu müra- ega valgusreostus, mistõttu on keskus hinnatud unehäiretega patsientide seas. Vananeva ühiskonna märgina on keskuse klientideks palju vanemaealisi. „Me tegeleme palju vanemaealistega, kes tunnevad üksildust. Loome sildu põlvkondade vahel. Vanemad saavad noorematele õpetada vanu häid suhtlemisoskusi – näiteks silmside loomist ja kehakeele lugemist.“

Ennetuskampaaniad ja kooliprogrammi lülitatud eneseabitunnid on kandnud vilja: vaimse tervisega tegelemine on muutunud igapäevahügieeni loomulikuks osaks. Inimesed on teadlikud viisidest, kuidas erinevaid tugiteenuseid kasutada. Riik panustab vaimse tervise tugiteenustesse põhiliselt raha eraldamisega, sest suurem osa ennetustööst ja tugiteenustest on kogukondade kanda. Inimestel endil pole vaja kogukondlike tugiteenuste eest maksta.

Et vastutustundlik ja sotsiaalne ettevõtlus on ühiskonnas enesestmõistetav, siis annab ka erasektor märkimisväärse panuse ennetustöösse ning üksteise võidu tuuakse turule aina leidlikumaid mõistliku hinnaga vaimse tervise turgutustooteid.