Me elame ebakindlal ajastul, mis on toonud inimeste eludesse palju heitlikkust. Elu ei pruugigi olla minevikuga võrreldes ebakindlam, kuid praeguse ebakindluse teeb eriliseks see, et ta hõlmab paljusid elu aspekte korraga ja puudutab meid kõiki globaalselt. ÜRO viimase inimarengu aruande (HDR 2022) põhirõhk ongi inimkonna valmisolekul tulla toime uues olukorras, kus on järsult kasvanud globaalsete pandeemiate, kliimariskide ja sõjaliste kokkupõrgete oht. Samas on inimkond jõudnud ka täiesti uude tehnoloogilisse ajastusse, kus tehisintellekt on pöördumatult muutmas otsustusprotsesse ja uued energiaallikad pööravad pea peale majanduse senised arengusuunad.

Piiramatule kasvule suunatud majandusarengu tulemusel on inimkond jõudnud antropotseeni ajastusse, mil inimtegevus on hakanud ohustama planeedi tulevikku. Sellest tulenevad mõjud elukeskkonnale põhjustavad ennenägematuid muutusi looduses ja ühiskondade toimimises, millest ei saa turvaliselt kõrvale jääda ükski inimene. Üldist ebakindlust võimendab äratundmine, et seni tuntud majanduslikud ja poliitilised mehhanismid ei ole kliimakriisiga seotud probleemide lahendamisel enam tõhusad. Paljudes maades toimub ühiskondlik lõhestumine ja poliitiline käärimine, millest kooruvate ühiskondlike muutuste iseloomu on raske hoomata. Ebakindlust süvendab ka viimase aastakümne ülikiire tehnoloogiline areng, mis viib paljud ebaturvalisse ja raskesti mõistetavasse ümbrusse, mida tähistavad sõnad nagu rohepööre, digipööre, tehisintellekt, kliimaneutraalsus. Erinev võimekus muutusi mõista ja nendega toime tulla toob kaasa süveneva ebavõrdsuse riikide, piirkondade ja inimrühmade vahel.

COVID-19 pandeemiast põhjustatud kriis on nii globaalselt kui ka Eestis olnud vaimse tervise valdkonnale eriline katalüsaator.  Eesti ühiskonnas on see veelgi teravamalt esile toonud kõik senised vaimse tervise valdkonna valupunktid, sealhulgas vaimse tervise spetsialistide puudus ja teenuste kehv kättesaadavus. Koroonakriis on toonud kaasa ebamäärasust, füüsilist isolatsiooni, sotsiaalset distantseerumist, kehalise aktiivsuse vähenemist, üksildust, majanduslikku ebakindlust – kõik tegurid, mis

teadaolevalt suurendavad vaimse tervise probleemide riski. Ukraina sõjaga seotud kriisi pikaajalist mõju vaimsele tervisele hakkame selgemalt nägema alles tulevikus. Kriisid panevad inimeste psüühika suure pinge alla ja tekitavad kahtlemata stressi. Stress suurendab muret tuleviku pärast, mis võib mõnda inimesse küll süstida tegutsemisjulgust, kuid ülemäärane stress võib sageli vallandada vaimse tervise häire (nt ärevus, depressioon, posttraumaatiline stressihäire) ja pärssida tegutsemisvõime sootuks.

Just heitlikul ajal on eriti oluline inimese võime oma negatiivseid emotsioone ohjeldada ning ennast ümber häälestada, avastada endas teotahet, mis aitab riske teadvustades ohtude ja kriisidega toime tulla, nendest õppida ja leida uusi teid edasiminekuks. Inimeste ja kogukondade võimekust kriisidega toime tulla ja nende kaudu areneda on hakatud nimetama säilenõtkuseks.  Selle olulised osad on

inimese pingetaluvus ja oma emotsioonidega toimetuleku oskus, aga ka paindlikkus ja kohanemisvõime. Teisisõnu – tasakaal murdumatuse ja nõtkuse vahel.

Süvenev ebakindlus ja hirm määramatu tuleviku ees võivad tõsiselt ohustada inimeste vaimset tervist ja heaolu ning suurendada ühiskonnas vägivalla ja viha meeleolusid. Lõppkokkuvõttes vähendavad need inimeste teotahet ja ohustavad inimkonna võimekust ähvardavate ohtudega solidaarselt tegutsedes toime tulla. Ebakindlus ühiskonnas ei pea vältimatult viima negatiivsete tulevikustsenaariumideni, kuid see sunnib tegema valikuid ja mõtlema, milline muutus on soovitav ja võimalik, et avastada uudseid võimalusi inimarenguks. Kultuurilises plaanis tähendab see võimalikku muutust väärtustes.

Kui vaadata kaugemale eeldusest, et inimene on ainult või peamiselt huvitatud iseenda heaolust ning et teda juhib ratsionaalne isiklikest huvidest ja konkurentsivajadusest lähtuv käitumine, siis võimaldavad ühiskonnas solidaarsust, loovust ja koostöövalmidust väärtustavad sotsiaalsed normid ja narratiivid vaadata vaimsele tervisele ja heaolule hoopis teisest, inimarengut soodustavast vaatenurgast. Sestap on mõistetav, miks nii ülemaailmses ÜRO inimarengu aruandes kui ka käesolevas Eesti inimarengu aruandes on tähelepanu keskmesse tõusnud vaimne tervis ja heaolu. ÜRO inimarengu aruanne ongi otseselt sidunud inimkonna tuleviku väljavaated sellega, kuivõrd on inimesed valmis ähvardavate globaalsete riskidega toime tulema ja milline on sellest vaatevinklist vaimse tervise ja heaolu olukord.

Inimarengu aruanne seadis eesmärgiks tuua Eesti sotsiaal-, tervise- ja käitumisteadlaste süsteemse käsitluse abil välja vaimse tervise ja heaolu toimemehhanismid rõhuasetusega elukeskkonnast ja eluviisist tulenevatele teguritele, et mõista nende eeldatavat mõju ühiskonna arengule ning avada võimalikke tulevikuvaateid.

ÜRO 2022. aastal ilmunud inimarengu aruande kohaselt on esimest korda inimarengu indeksi arvutamise ajaloos indeks kahel aastal järjest globaalselt langenud

ning 90% riikidest on kogenud langust kas aastal 2020 või 2021 (HDR 2022).

Eesti on ÜRO inimarengu indeksi kohaselt 2021. aastal väga kõrgel inimarengu tasemel olevate riikide hulgas 31. kohal (Eesti indeksi väärtus 0,890), kuid võrreldes eelmises aruandes esitatud andmetega (Eesti inimarengu aruanne 2020) on Eesti indeksi väärtus ja koht pingereas pisut langenud (tabel 0.1).

Inimarengu indeksi üks komponent on oodatav keskmine eluiga sünnihetkel, lisaks haridus (nii eeldatav kui ka keskmine kooliaastate arv) ja võrreldavates hindades SKP inimese kohta. Kui Eesti inimeste oodatav eluiga (77,1 aastat) ning SKP inimese kohta (38 048 USD) on selgelt alla väga kõrgel inimarengu tasemel olevate riikide keskmise taseme (sellesse gruppi kuulub 66 riiki 191st, keskmine indeksi väärtus 0,896), siis keskmise kooliaastate arvu poolest (13,5 aastat) on Eesti keskmisest kõrgemal positsioonil. Lisaks on Eestis erinevus eeldatava ja tegeliku keskmise kooliaastate arvu vahel võrreldes teiste riikidega märkimisväärselt väike (tabel 0.1).

Võrdluses Euroopa riikidega on nii oodatav keskmine eluiga kui ka teine oluline rahvastiku tervise näitaja – tervena elatud aastad – Eesti inimestel madalamad Euroopa Liidu keskmisest. Lisaks on selles märgatav sooline ebavõrdsus – naistel on meestest kõrgem nii keskmine eluiga kui ka tervena elatud aastate arv (joonis 0.1). Samas on meeste elus tervena elatud aastate osakaal suurem (Eesti meestel 75%, Euroopa Liidus 82%) kui naistel (Eesti naistel 72%, Euroopa Liidus 78%). Eesti-siseselt on keskmises elueas märgata lisaks soolisele ebavõrdsusele hariduslikku ja piirkondlikku ebavõrdsust (Sotsiaalministeerium 2020a).

Vaimse tervise probleemid on kümne olulisema globaalse haiguskoormuse põhjuse seas ning viimase 30 aasta jooksul ei ole selles osas olnud märke paranemisest (GBD 2019 Mental Disorders Collaborators 2022). Keskmise eluea pikkust on viimastel aastatel negatiivselt mõjutanud COVID-19 pandeemia ning sellega seotud suurem suremus, mis kajastub Euroopa Liidu keskmises näitajas juba alates 2020. aastast ning Eestis alates 2021. aastast.

library(ggplot2)
library(tidyr)

#faili sisselugemine ja andmete formaadi korrigeerimine
J01=read.csv2("PT0-J0.1.csv",header=TRUE, encoding ="UTF-8")
J01$Sugu[J01$Sugu=="(mehed)"]="Mehed"
J01$Sugu[J01$Sugu=="(naised)"]="Naised"
names(J01)[4:16]=as.character(c(2009:2021))
J01=pivot_longer(J01,4:16)
J01$value=as.numeric(J01$value)
J01$Faktor=paste(J01$Faktor,J01$Sugu,sep=".\n ")


ggplot(J01)+
  geom_line(aes(x=name,y=value,col=Faktor,group=Faktor),linewidth=1)+
  facet_wrap(~Riik,nrow=2)+
  theme_minimal()+
  scale_color_manual(values=c("#6666cc","#FF3600","#8FA300","#f09d00"))+
  theme(text = element_text(color="#668080"),axis.text=element_text(color="#668080"))+
  theme(strip.text.x=element_text(face="bold",color="#668080"))+
  xlab("")+
  ylab("Vanus aastates")+
  #guides(color = guide_legend(nrow=2,byrow = TRUE)) +
  theme(legend.title = element_blank(),legend.position = "bottom")

## Warning: Removed 2 rows containing missing values (`geom_line()`).

Arusaam vaimsest tervisest ja heaolust ning nende mõjuteguritest on aja jooksul muutunud. Meditsiinikeskne käsitlus võrdsustab vaimse tervise probleemid psühhiaatriliste häiretega. Ehkki edasiminek oli juba seegi, kui psühhiaatriat hakati väärtustama võrdsena teiste meditsiinierialade hulgas, on tõhusama vaimse tervise abi andmiseks tingimata vajalikud psühhosotsiaalsed sekkumised ning väljaspool tervishoiuvaldkonda tegutsevate spetsialistide panus. Alates Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Ottawa harta vastuvõtmisest (WHO 1986) on üha enam levinud arusaam, et suurem osa tervise mõjuteguritest ja lahendustest asub väljaspool tervishoiuvaldkonda ning fookus on aina enam nihkunud varajasele märkamisele ning ennetusele ja edendusele kogukonnas laiemalt.

WHO põhikirjas sisalduv tervise definitsioon oma tervikliku tervisekäsitlusega on aktuaalne praegugi: „Tervis on täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte lihtsalt haiguse või põduruse puudumine“ (WHO 1946). Siiski on WHO tervise definitsiooni kritiseeritud, kuna täielik heaolu kui seisund on enamikule inimestest kättesaamatu ning lõhe soovitud ja tegeliku seisundi vahel seetõttu märkimisväärne. Pigem rõhutatakse tervise defineerimisel keskkonna ja muutlike tingimustega kohanemisvõime vajalikkust (Frenk ja Gómez-Dantés 2014). See võimaldab vaadelda tervist kui toimetuleku ressurssi, sealhulgas haiguse või puude olemasolul.

WHO on andnud ka vaimse tervise definitsiooni, mis rõhutab vaimset tervist kui ressurssi, piirates seda siiski seisundiga: „Vaimne tervis on heaoluseisund, mis võimaldab inimestel realiseerida oma võimeid, toime tulla igapäevaelu pingetega, töötada tulemusrikkalt ning panustada oma kogukonda“ (WHO 2004). WHO vaimse tervise definitsioon vajaks siiski täiustamist, sest vaimse tervise mõtestamisel on olulised märksõnad ka sisemine tasakaal, seisundi muutlikkus, kognitiivsed ja sotsiaalsed oskused, emotsioonide regulatsioon, empaatia, paindlikkus ning keha ja vaimu harmoonia (Galderisi jt 2015).

Keskmise oodatava eluea pikenemise ja diagnostilise võimekuse kasvuga tervishoiuvaldkonnas suureneb haigete ja riskrühmade osakaal ühiskonnas. Haigusseisundi hindamisele keskendudes jälgitakse mõõdikuid, mis väljendavad vaimse tervise häireid ja riske, strateegilised vaated võiksid aga enam sisaldada vaimse heaolu ja toimetuleku potentsiaali väljendavaid mõõdikuid. Käesolevas inimarengu aruandes kasutatud vaimse tervise käsitluste spekter on lai ning tinglikult kolme klastrisse jaotatuna puudutavad need nii positiivset vaimset tervist ja heaolu, vaimse tervise probleemide riskimärke kui ka vaimse tervise probleeme ja häireid (joonis 0.2). Eri käsitlused avavad Eesti rahvastiku vaimse tervise ja heaolu oma mitmetahulisuses, väljendades nii normatiivset ja mõõdetavat kui ka subjektiivset ja tõlgenduslikku vaatenurka.

Kaasaegsed tervisekäsitlused osutavad, et tähelepanuväärse osa vaimsest tervisest ja heaolust määravad ära tegurid, mis ei ole üldse seotud tervishoiuvaldkonnaga (Detels jt 2015; Sotsiaalministeerium 2020b; Tarlov 1999; WHO 1986, 2022). Geenid ja teenused on kahtlemata olulised, kuid tervena elamiseks on oluliselt kaalukamad keskkonnast ja eluviisist tulenevad mõjutegurid, kuigi täpne jaotus nende mõjutegurite vahel on suhteline (joonis 0.3). Käesolevas inimarengu aruandes ongi vaimse tervise ja heaolu käsitlemisel rõhuasetus inimest iga päev ümbritseval elukeskkonnal (suhte-, digi- ja füüsiline keskkond) ning inimese enda igapäevastel eluviisivalikutel (tervise- ja riskikäitumine).

Vaimse tervise ja heaolu puhul on oluline märgata inimeste haavatavust, mõjutegurite eelmängu probleemide kujunemisele või süvenemisele.  Haavatavus ei pruugi tuleneda üksnes kuulumisest mõnda kindlasse gruppi, sest teatud tingimustel võib haavatavaks osutuda igaüks. Inimene on juba olemuselt haavatav ja tema heaolu sõltub koostoimimisest.

Haavatavus on suurem elukaare alguses (väikelastel) ja lõpus (vanemaealistel). Inimene võib olla rohkem haavatav elukaare mõnel etapil, mil tal on vaja lahendada tähtsad arenguülesanded (nt teismelised, tööealised noored täiskasvanud). Ajutist suurenenud haavatavust võivad tekitada ebasoodsad elusündmused, kriisid ja traumad. Ja viimaks võib haavatavus tuleneda sotsiaalsetest tingimustest – oskustest ja võimalustest olla kaasatud ühiskonnaellu (nt digipädevuse puudumisest tulenev haavatavus).

Inimarengu aruande peatükkide ülese teemana näeme, milliseid katsumusi vaimsele tervisele loob ühiskonnaelu keerukamaks ja nõudlikumaks muutumine. Inimeste igapäevaelu iseloomustavad pidevad muutused ja kohanemisvajadus, kõrged nõudmised ja edukultus. Kiirenenud ja tihenenud on nii personaalne kui sotsiaalne aeg (Vihalemm jt 2017). Nõudmiste ja ressursside tasakaal on vaimse tervise seisukohalt määrava tähtsusega nii tööl, hariduselus kui ka pereliikmete eest hoolitsemisel. Selle tasakaalu ulatuslik rikkumine võib inimese toimimisvõimet oluliselt vähendada.

Aruande avapeatükis antakse ülevaade Eesti inimeste vaimsest tervisest ja heaolust 21. sajandil – eluga rahulolust, edukusest, stressist, vaimse tervise probleemidest ning sekkumistest. Aja jooksul on üldine eluga rahulolu Eestis kasvanud ning mitme vaimse tervise näitaja poolest oleme võrdluses teiste Euroopa riikidega pigem „tubli keskmik“. Kõrvuti sellega näeme vaimse tervise probleemide kasvu, mis on eriti murettekitav teismeliste ja noorte täiskasvanute hulgas. Esmapilgul paradoksaalsena näiv eluga rahulolu kasv paralleelselt vaimse tervise probleemide sagenemisega võib olla siiski seletatav üldiselt paraneva elujärjega ühiskonnas. Oleme jõudnud inimarengus tasemele, kus meie põhiküsimus ei ole ellujäämine, vaid elukvaliteet, mille osaks on pürgimus olla vaimselt terve. Vaimse tervise probleemide sagenemine annab küll ühiskonnale märku vajadusest reageerida, kuid sõnumil vaimse tervise häirete (eelkõige tervishoiusüsteemis registreeritud diagnooside) levimuse suurenemise kohta on ka positiivsem pool – see võib tähendada häbimärgistatuse vähenemist, suuremat teadlikkust vaimsest tervisest ning julgust probleemide korral abi otsida.

Jälgides Eesti vaimse tervise ja heaolu näitajate ajatrende, näeme tagasilööke eelkõige seoses üleminekuperioodide ja kriisidega, millest kõige jõulisemalt tõuseb esile COVID-19 pandeemia laiaulatuslik ja mitmetahuline mõju aastatel 2020–2021. Näidetena selle tagajärgedest võib tuua heaolu vähenemise lastel ning stressitaseme suurenemise täisealiste vanuserühmas. Kui 2018. aastal tunnistas ülemäärast stressi 19% täisealistest elanikest, siis 2020. aastal oli nende osakaal 52%. Ja kuigi stress ise ei ole vaimse tervise häire, on ülemäärane stress kasvulava mitmele väga tõsisele vaimse tervise probleemidele, nagu ärevus, depressioon ja suitsiidimõtted.

Nagu on näidatud aruande 2. peatükis, on inimese elukaare kõigis etappides tervist toetav eluviis – piisav uni, mõõdukas kehaline aktiivsus, tervislik toitumine, uimastite mittetarvitamine – seotud parema vaimse heaoluga. Seejuures võib nende osiste mõju (nii positiivne kui ka negatiivne) kuhjudes mitmekordistuda. Eluviisivalikud omakorda pole pelgalt inimeste individuaalne käitumisvalik, vaid sõltuvad suuresti võimalustest, nii sotsiaal-majanduslikust ebavõrdsusest kui ka ümbritsevast elukeskkonnast, näiteks ruumiplaneerimisest, looduslähedusest, lastel ja noortel vanemlikust eeskujust, vanemaealistel sotsiaalsest ja füüsilisest kaasatusest ühiskonnaellu.

Aruande 3. peatükis näeme, kui oluline on mis tahes vanuses inimeste elus vaimset heaolu soosiv psühhosotsiaalne ehk suhtekeskkond ning vajadus kujundada see vaimset heaolu toetavaks. Laste ja noorte puhul on esmatähtis stabiilne ja turvaline kodu- ning koolikeskkond. Noorte täiskasvanute vaimset heaolu toetab soodsas keskkonnas hariduse omandamine ning tervislik eluviis. Täisealiste puhul on väga suure mõjuga stabiilne töökeskkond ning töö- ja eraelu tasakaal. Vanemaealised saavad tuge oma vaimsele heaolule eelkõige perekonnalt, aga ka kogukonda kaasatusest laiemalt. Lisaks toetab põlvkondadevahelise kontakti hoidmine vaimset tervist ja heaolu varasest lapsepõlvest kuni kõrge eani.

Meie tehnoloogiaküllases elus toimib digikeskkond nii suhte- kui ka füüsilise keskkonnana. Digitehnoloogiaid oma igapäevaellu integreerides peame arvestama, et meie ööpäeva peab lisaks veebipõhistele tegevustele mahtuma ka piisav toit, liikumine ja uni. Suhtekeskkonnana on digikeskkond loonud inimestele palju uudseid võimalusi heaolu kogeda, näiteks läbi tehnoloogiast vahendatud suhtluse lähedastest eemal olles. Selleks on aga vajalik nii ligipääs kui ka piisav pädevus, milles näeme ühiskonnas endiselt ebavõrdsust (nt vanuseline digilõhe). Inimeste haavatavus digimaailma riskidest sõltub nende pädevustest, ent ka nende üldisest vaimse heaolu ökosüsteemist. Digimaailm ei ole tänapäeval midagi „päris maailmast“ eraldiseisvat, seal on olulised samad väärtused ja omadused, nende hulgas emotsioonide juhtimise ja ajakasutuse oskus. Digikeskkonnast saab lähemalt lugeda aruande 4. peatükist.

Füüsilise keskkonna mõju vaimsele tervisele ja heaolule on Eestis seni vähe uuritud teema. Aruande 5. peatükis on füüsilist keskkonda käsitletud mitmest vaatenurgast. Esimene on globaalse kliimamuutuste teema ning sellega seotud  , mis võib vaimset heaolu nii kahandada kui ka kasvatada. Teine on keskkonnamõjudest (õhu- ja mürasaaste) tingitud häirituse vaatenurk. Kolmas küsimus on see, kuivõrd võimaldavad linnastunud ühiskonna ruumiplaneerimise valikud sotsiaalset kaasatust ja kogukonnatunnet ning soodustavad vahetut kontakti loodusega (rohealad, sinialad). Need valikud mõjutavad oluliselt stressitaset ning seeläbi vaimset heaolu.

Vaimse tervise rohelises raamatus (Sotsiaalministeerium 2020b) on esitletud vaimse tervise teenuste optimaalset jaotust püramiidina, kus vundamendiks on eneseabi. Me kõik vajame iga päev tõhusaid eneseabivõtteid stressiga toimetulekuks ning säilenõtkuse tugevdamiseks, mistõttu emotsioonide regulatsioon ja meelerahu

saavutamise võtete rakendamine peaks olema igaühe igapäevahügieeni loomulik osa. Püramiidi keskmistes kihtides paiknevad kogukonna tugi ning kogukonna ja esmatasandi teenused ning tipu moodustavad spetsialiseeritud ja kulukamad vaimse tervise teenused (psühhiaatriline ja psühholoogiline abi). Eestis on vaimse tervise teenuste püramiid olnud seni kahjuks pigem liivakellakujuline – inimesed püüavad ise eneseabivõtetega hakkama saada ning kui see ei õnnestu, siis kogukonnast või esmatasandilt abi otsimata pääseda psühhiaatri või kliinilise psühholoogi vastuvõtule.  Ja ehkki vastab tõele, et psühhiaatrite ja psühholoogide arv Eestis ei ole kaugeltki piisav, on siiski pelgalt nendele lootmine sarnane olukorraga, kui tuleõnnetuste puhul loodaksime ainult päästeteenistuse või liiklusõnnetuste puhul politsei sekkumisele. Õnnetust ei ole vaja ära oodata, tõhusam on ennetada. Ka vaimse tervise valdkonnas on probleeme ennetada odavam kui ravida ning ravida omakorda odavam kui mitte midagi teha.

Vaimse tervise probleemid põhjustavad ühiskonnale märkimisväärset sotsiaalset ja majanduslikku kulu. Euroopa Liidus (EL) keskmiselt on see kulu 4% sisemajanduse koguproduktist (SKP) ehk umbes 600 miljardit eurot aastas, Eestis 2,8% SKPst ehk 2021. aastal 880 miljonit eurot (OECD 2021a; OECD/EU 2018). Nendest kuludest umbes 30% moodustavad otsesed tervishoiukulud, 30% sotsiaalkaitse kulud ning 40% kaudsed kulud vähenenud tööhõive ja produktiivsuse tõttu (OECD/EU 2018). Just töövõime kadu vaimse tervise probleemide tõttu annab neile väga selge majandusliku mõõtme ja on põhjus, miks on fookus muudelt terviseteemadelt üha enam nihkunud vaimsele tervisele. Seejuures ei võta OECD arvutused arvesse kõiki kaasneda võivad kaudseid kulusid, näiteks suurenenud vajadust sotsiaalteenuste ning kaasnevate kehaliste haiguste ravi järele või lähedaste töövõime vähenemist. Eestis on teadmata vaimse tervise teenuste tegelik vajadus ja kulu, kuna olemasolev info on killustatud, kulud hinnangulised ja paljud vaimse tervise häired diagnoosimata (Arenguseire Keskus 2020).

Eesti kulutused tervishoiule, sealhulgas vaimsele tervisele on suhteliselt madalad. Üldine tervishoiukulude osakaal SKPst on ELis keskmiselt 10,9%, Eestis 7,8% (OECD/EU 2022). COVID-19 pandeemia ajal on kulud tervishoiule enamikus riikides suurenenud, Eestis isegi rohkem kui teistes, moodustades 2020. aastal 8,1% SKPst (OECD 2021b). Vaimsele tervisele tehtud kulud kogu tervishoiukulude eelarvest on OECD maades keskmiselt 6,7%, Eestis oluliselt vähem ehk 4,0% (OECD 2021a).

Vaimse tervise probleemidest ja kehvast vaimsest tervisest tingitud majanduskahju võib olla tohutu ning ignoreerimise eest maksame kõrget hinda. Investeerimine ennetusse ja varajasse märkamisse aitaks aga hoida kokku palju ressursse (Le jt 2021; McDaid jt 2019; OECD 2021a). Näiteks depressiooni ja ärevushäirete puhul on investeeringu tuluks arvutatud üks viiele (WHO 2022). Erinevad kulutõhususe arvutused ei võeta sageli arvesse kaudseid kulusid, nagu töölt puudutud päevad, mistõttu tegelik kasu investeerimisel vaimsesse tervisesse on ilmselt veelgi suurem.

Hoolimata asjaolust, et ainult väike osa tervisemõjudest on seotud tervishoiu ja raviga, kulutavad valitsused ennetamise ja edendamise heaks vaid väikese osa oma tervishoiueelarvest.

Aastal 2020 kulutasid ELi riigid keskmiselt ravile ja rehabilitatsioonile 59% (Eesti 65%), tervisega seotud pikaajalisele hooldusele 16% (Eesti 9%) ning meditsiinitoodetele, peamiselt ravimitele 19% (Eesti 20%). Ülejäänud 7% (Eestis 6%) läks kollektiivsetele teenustele, mille alla kuuluvad ennetus ja rahvatervishoid, sealhulgas tervishoiusüsteemide juhtimine ja haldus (OECD 2022). Investeerimine ulatuslikku ja efektiivsesse ennetusse võiks aga oluliselt vähendada vaimse tervise valdkonnas ravi vajadust.

Maailmas läheb haigena elatud aastatest suur hulk vaimse tervise probleemide arvele, seejuures põhjuste hulgas teisel kohal oleva depressiooni arvele 5,6% (WHO 2022). Ennetuses on väga oluline inimeste endi tervisekäitumine ja teadlikkus, see tähendab lisaks subjektiivse heaolu tõusule ka rahalist võitu. Näiteks kui depressioonist põhjustatud enneaegse suremuse ja haigestumuse tõttu väheneks kaotatud eluaastate arv kasvõi 1% võrra, oleks võit 29 miljonit eurot aastas. Hinnanguliselt saaks tervisekäitumisega depressiooni vähendada 6600 eluaasta võrra, mis tähendaks rahalist võitu aastas 420 miljonit eurot (Arenguseire Keskus 2020).

Vaimset tervist ja heaolu käsitleva inimarengu aruande sünd oli kantud murest rahvastiku vaimse tervise pärast. Kirjutamise protsessi käigus on lisaks selgunud, et vaimsest tervisest on saanud varem arvatust palju suurem ja kandvam ühiskondlik teema. Eestil on alates 2020. aastast olemas riiklik vaimse tervise strateegia rohelise raamatu näol, alates 2021. aastast on Sotsiaalministeeriumis vaimse tervise osakond ning alates 2022. aastast tegutseb valdkonnaülene ennetuse valitsuskomisjon. Lisaks hakati 2022. aastal välja töötama aastate 2023–2026 vaimse tervise tegevuskava, mille põhiteemad on innovatsioon, edendus, ennetus ja eneseabi, kogukondlik tugi, vaimse tervise teenused ning kriisideks valmisolek.

Käesolevas inimarengu aruandes vaadeldakse vaimse tervise ja heaolu mõõdikuid laiemalt ja varasemaga võrreldes vähem häirekeskselt. Vaimse tervise mõjuritena on rõhuasetus elukeskkonnast (suhte-, digi- ja füüsiline keskkond) ja inimeste eluviisivalikutest tulenevatel teguritel. Häirekeskne statistika on olnud üks põhjusi, miks eeldatakse vaimse tervise seotust eelkõige tervishoiuvaldkonna ja raviga ning nii kulutataksegi ennetuseks suhteliselt vähe ressursse. Neid ressursse võiks palju rohkem suunata hariduse ja kultuuri valdkonda, kus on rohkem võimalusi innovatsiooniks ja paindlikeks lahendusteks vaimse tervise toetamisel. Kogukonda kaasavaid lahendusi võiks otsida sotsiaalsest innovatsioonist ja sotsiaalsest ettevõtlusest, luues inimestele võimalusi osaleda tähendusrikastes suhetes ja tegevustes. Lahendusi pakuvad ka tervisetehnoloogiate ja tehisintellektiga seotud võimalikud arengud, mille kohta on tõenduspõhiseid andmeid ennetuseks vaimse tervise valdkonnas praegu paraku veel vähe.

Suur soov oli inimarengu aruannet kirjutades esile tuua mitte ainult probleeme ja valupunkte, vaid näidata ka lahenduste potentsiaali. Käesoleva aruande viimases peatükis on välja pakutud neli avastuslikku tulevikustsenaariumi, mida koostades arvestati vaimse tervise valdkonna tulevikku mõjutavaid peamisi üleilmseid, regionaalseid ja kohalikke suundumusi ning ekspertide aruteludes kujundatud seisukohti. Millises suunas vaimse tervise valdkond areneb, sõltub paljuski edasistest poliitikavalikutest ning inimeste ja kogukondade valmisolekust lahenduste leidmisse panustada.