Eluviisi ja vaimse tervise seosed inimese elukaarel

Elukaar hõlmab inimese elutee etappe sünnist surmani ja kuigi iga elu on tervikuna ainulaadne, on elukaare eri perioodide esitatavad väljakutsed meil kõigil pigem sarnased kui erinevad. Etappe ühendab ka nende järgnevus, kus täiskasvanuea lähtekoht sõltub suuresti lapsepõlve- ja noorukieast ning vanaduspõlv omakorda täiskasvanuna kogetust. Elukaare kumulatiivsed mõjud kohalduvad ka tervisele, mida kõige laiemas tähenduses saab mõtestada füüsilise ja vaimse tasakaalu ning terviklikkusena.

Käesolev neljast artiklist koosnev peatükk ühendab elukaare perspektiivi ja sotsiaalsete tervisemõjurite lähtekohad, et anda ülevaade eluviisi seostest vaimse tervise ja heaoluga ning nende ajas muutuvatest mustritest Eestis. Järgnevalt tutvustatakse põgusalt eluviisi ja vaimse tervise seoste võimalikke selgitusi, kirjeldatakse artiklites kasutatud materjali ning antakse lühiülevaade peamistest järeldustest.

Tervise ja selle mõjurite vaatlemine elukaare perspektiivis võimaldab mõista tervise trajektoore ning pakub seletust teatud käitumismustrite ja terviseriskide kujunemisele.

Kuigi elukaare tervisemõjusid käsitlev teaduskirjandus on rikkalik, saab eristada kolme suuremat lähenemisviisi. Neist esimene, kriitiliste perioodide hüpotees seab keskmesse varase ea (ja sünnieelsed) tegurid. Sel perioodil on laps eriti haavatav ning arengut pärssivad tegurid ja riskid võivad tekitada püsivaid tervisemõjusid. Teine, kumulatiivse ekspositsiooni hüpotees aga osutab, et enamiku krooniliste haiguste väljakujunemise periood on pikk ning valdav osa tervisetulemitest pole mitte varase ekspositsiooni, vaid elu jooksul kuhjunud mõjude summaarne tagajärg. Neid lähenemisi ühendab kolmas, sotsiaalse trajektoori hüpotees, mis loob seoseahela lapseea ekspositsioonist täiskasvanuea ekspositsiooni, millest haigusriski mõjutab vahetult vaid viimane. Viimane selgitus annabki lootust, et lapseeas saadud võimalikud tervisekahjud on võimalik tasandada sekkumistega täiskasvanueas ja käitumuslike mõjude kohandamine võiks muuta ka edasist haigestumisriski.

Kui tervisemõjureid saab tinglikult jagada eluviisist, keskkonnast, geneetikast ning tervishoiusüsteemist tulenevateks (Lalonde 1981), siis inimene ise saab vahetult kujundada eelkõige oma eluviisist tulenevat tervisemõju. Seega võib olenevalt inimese tehtavatest otsustest ja valikutest olla eluviis kas tervist toetav või mitte (Tulchinsky 2018). Samas paigutuvad need eluviisi kujundavad otsused laiemasse psühhosotsiaalsete, kogukondlike, sotsiaal-majanduslike ning sotsiaalse konteksti tegurite raamistikku, mida kirjeldas ilmekalt juba 1991. aastal Göran Dahlgreni ja Margaret Whiteheadi loodud peamiste tervisemõjurite mudel (Dahlgren ja Whitehead 2021) (joonis 2.0.1).

Joonis 2.0.1. Peamised tervisemõjurid

Allikas: autorite kohandatud joonis (Dahlgren ja Whitehead 2021).

Esmane lähtekoht eluviisi ja vaimse tervise seoste mõtestamiseks on seotud emotsioonidega. Need tavatähenduses tundmuslikud hingeseisundid on olemuselt keerukad protsessid, millega kaasnevad muutused nii inimese füsioloogias, subjektiivses kogemuses kui selle käitumuslikus väljenduses. Siinse käsitluse kontekstis pakub huvi eelkõige emotsioonide roll vahetult tervist mõjutavate valikute tegemisel. Lihtsad näited on kiiruse ületamine, alkoholi tarvitamine, kaitsmata seksuaalvahekord jt olukorrad, kus käitumisotsuseid kujundavad  emotsionaalselt laetud situatsioonid (Ferrer ja Mendes 2017). Seda teadmist kasutab edukalt reklaamitööstus, kus tervist kahjustavate toodete puhul püütakse vähendada tootega seotud riske ning rõhutada positiivseid emotsioone ja tundmusi. Emotsioonide seosed tervisetulemitega ilmnevad ka haigestumise kontekstis. Näiteks võivad negatiivsed emotsioonid suurendada vastuvõtlikkust haigustele (Everson-Rose ja Lewis 2005) ja haigusseisundiga kaasnev distress võib mõjutada haiguse kulgu nii tervisekäitumise kui ka ravijärgimuse kaudu.

Teaduskirjanduse põhjal on igapäevategevused, elusündmused, rollide ülekoormus või -konflikt seotud sotsiaalse stressi kogemusega (Gerhardt jt 2021), mis võivad avalduda ärevuse, depressiooni ja muude vaimse tervise probleemidena (Kubzansky jt 2015).

Lisaks stressi põhjustatud füsioloogilistele ja neurobioloogilistele muutustele (Godoy jt 2018) on stress ka paljude käitumuslike reaktsioonide kujundaja. Teadusuuringud pakuvad rohkelt näiteid, kuidas tugev stressifoon on seotud nii toitumise ja ülekaalu kui ka riskikäitumise sagenemisega (Ceccato jt 2016; Scott jt 2012)

Eelnevaga haakub ka tervise ebavõrdsuse mõiste, mis märgib olukorda, kus mis tahes tervisenäitajate puhul ilmneb süstemaatiline erinevus mõne ühiskondlikku kuuluvust märkiva tunnuse alusel ühe rühma kasuks ja teise kahjuks. Tervise ebavõrdsus on olemuselt universaalne ja ka paratamatu nähtus, kus madalam ühiskondlik positsioon on reeglina seotud kehvemate tervisenäitajatega.

Teadmised, raha, võim, kontaktid ja oskused on kasulik kapital, mida saab rakendada terviseriskide vältimiseks või kahjude vähendamiseks. Kui neid ressursse on vähe, siis muutub küsimus valikutest küsimuseks võimalustest. Tervise ebavõrdsuse ilminguid saab selgitada ka käitumusliku põhjenduse abil, sest eri rahvastikurühmadele omased normid ja harjumused kujundavad vahetult erinevaid eluviisi praktikaid ning viivad seega ka erinevate tervisetulemiteni. Teisalt osutavad olemasolevad tõendid üheselt ka sellele, et ebasoodsa sotsiaalse seisundiga seotud tegurite kuhjumine suurendab tervist kahjustavate käitumismustrite riski ja vähendab ühtlasi tõenäosust käitumise muutuseks. Sarnaseid sotsiaal-majanduslikke mustreid leiab ka vaimse tervise puhul: madalama sotsiaalse staatuse korral kogetakse tõenäoliselt rohkem negatiivseid elusündmusi (nt töö kaotus), on rohkem kroonilisi sotsiaalseid stressoreid (nt ebakindlus töökoha säilimise ees) või esineb diskrimineerimist. Seejuures on oluline arvestada, et

need riskid ei ole ühekordsed, vaid on elukaare perspektiivi arvestades kumulatiivsed. Seega võivad individuaalsetena näivad emotsioonid ja eluviisivalikud olla tingitud välistest teguritest, milles on arvestatav roll meid ümbritseval keskkonnal.

Eelnevalt käsitletud peamiste tervisemõjurite mudel (Dahlgren ja Whitehead 2021) ühendabki eri vaatenurki (vaimse) tervise bioloogilistele, psühholoogilistele ja sotsiaalsetele teguritele ning on siinkohal võti, mõistmaks eluviisi ja vaimse tervise seoseid elukaare eri etappides.

Käesolevas peatükis käsitletakse eluviisi ning vaimse tervise ja heaolu seoseid neljas elukaare eri etappe puudutavas artiklis.

Eluviisi all vaadeldakse tervisekäitumist ehk tervist toetavat käitumist (toitumine, kehaline aktiivsus, piisav uneaeg) ja riskikäitumist ehk tervist kahjustavat käitumist (suitsetamine, alkoholi ja uimastite tarvitamine, liigne ekraaniaeg). Olenevalt kontekstist võib piir tervise- ja riskikäitumise vahel olla tinglik, nt kehva toitumist või vähest kehalist aktiivsust saab käsitleda ka riskikäitumisena. Tulenevalt alusandmete kättesaadavusest ja erinevustest varieeruvad ka viisid, kuidas tervisekäitumise ja riskikäitumise indikaatoreid on artiklites käsitletud (tabel 2.0.1).

Vaimse tervise kirjeldamisel keskendutakse selle eri aspektidele, nagu subjektiivse heaolu indeks, emotsionaalne heaolu, masenduse ja kurbuse esinemine, depressiivsuse esinemine, enesehinnanguline stress, üleväsimus ja suitsidaalsus. Olenevalt kasutatavatest andmestikest kirjeldatakse suundumusi eluviisi seostest vaimse tervise ja heaoluga läbi aastate, võrreldakse vaimset tervist Eestis teiste riikide näitajatega ning pööratakse tähelepanu rahvastiku eri rühmade vaimse tervise ebavõrdsusele. Läbilõikeandmetele kohaselt on vaimse tervise ja eluviisi tegurite vaheliste seoste hindamiseks kasutatud peamiselt logistilist regressioonanalüüsi. Seosekordajaks olev šansisuhe (ingl odds ratio, OR) tähistab lihtsustatult tulemi (nt vaimse tervise probleemi või heaolu taseme) esinemise erinevust taustatunnuste (nt tervist toetava käitumise, riskikäitumise) eri tasemete võrdluses.

Artiklite empiirilistes osades on kasutatud Eestis aastatel 1990–2020 läbi viidud rahvastikupõhiste küsitlusuuringute andmeid. Laste heaolu ja eluviisi artikkel põhineb 2013–2015 läbi viidud rahvastiku toitumisuuringu andmetel 2–10-aastaste laste kohta ja tugineb nende vanemate ütlustele. Noorte eluviisi ja vaimse tervise seoste artikli materjal pärineb 11-, 13- ja 15-aastasi hõlmanud Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise (HBSC) uuringu viie laine andmestikel (aastad 2002–2018). Täiskasvanute vaimse tervise ja eluviisitegurite analüüsi allikmaterjaliks on aastatel 1990–2020 läbi viidud Eesti 16–64-aastasi elanikke hõlmav Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring, vanemaealiste puhul (65-aastased ja vanemad) tuginetakse SHARE uuringu 2013. aasta andmetele.

Kokkuvõte

Elukaare kõigis etappides on tervist toetav eluviis seotud parema vaimse tervise ja heaoluga. Eluviisi olulisus vaimse tervise jaoks on kõige ilmekamalt väljendunud noorte ja täiskasvanute hulgas. Eesti eel- ja algkooliealiste laste vaimne tervis on nende vanemate hinnangul küllaltki hea, kuid muutub halvemaks vanuse kasvades. Samas tuleb silmas pidada, et vanemate poolt antavad heaolu hinnangud on enamasti positiivses suunas kallutatud. Viimase kümne aasta jooksul on noorte vaimse tervise probleemid suurenenud, täiskasvanutel on need püsinud stabiilsena ja vanemaealistel oluliselt seotud olemasolevate terviseprobleemide ja -piirangutega. Samuti ilmneb noori ja vanemaealisi käsitlevates artiklites esitatud võrdlusest, et Eestis on vaimse tervise näitajad kehvemad kui mitmes teises Euroopa riigis. Täiskasvanutel avaldub sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus nii eluviisi kui ka vaimse tervise näitajates ning ebasoodsa sotsiaal-majandusliku seisundi ja eluviisiga seotud tegurite kuhjumine suurendab vaimse tervise haavatavust. Laste ja ka noorte eluviisi valikuid kujundavad suuresti aga lapsevanemad nii eeskuju, reeglite kui ka ühistegevusega.

Materjalide valimine artiklitesse oli keerukas, sest vahetult võrreldavaid andmestikke, mis kataksid tervet elukaart, oli raske leida. Saavutatud kompromiss hõlmas seetõttu eri aastate andmestikke ning erinevaid küsimusi eluviisi ja vaimse tervise uurimiseks. Mitmel juhul raskendasid need sunnitud valikud eluviisi ja vaimse tervise seoste elukaarepõhist tõlgendust. Teisalt pakub siinne lahenduskäik unikaalset vaadet eluviisi ja vaimse tervise mustrite kordumisele eri eluetappides.

Eluviisi kohta on eri organisatsioonid andnud ridamisi soovitusi (nt mitu tundi päevas liikuda, kui palju ja mida süüa) ning mõni neist soovitustest on ka selle peatüki artiklites võetud tervisliku või ebatervisliku käitumise määratlemise kriteeriumiks. Samas tuleb mõista, et need parimatel olemasolevatel teadmistel põhinevad soovitused on siiski kokkuleppelised ja võivad ajas muutuda.

Artiklites esitatavad vaated eluviisi ja vaimse tervise seostele elukaare eri etappides lubavad järeldada, et vaimse tervise ja heaolu parandamisel tuleb lisaks inimeste vahetutele eluviisivalikutele arvestada ka ümbritseva sotsiaalse konteksti ja keskkonna mõjudega. Samuti tuleb tervisest mõelda kui ressursist, mistõttu peaksid tervishoidu kujundavad poliitilised otsused ja sekkumised arvestama, et see ressurss ei jagune kõigi vahel ühetaoliselt. Rahvastiku vananemine ning diagnostilise võimekuse ja ravivõimaluste pidev paranemine esitab tervishoiupoliitikale lisaväljakutse, sest ehkki elatakse küll järjest kauem, möödub arvestatav osa elukaarest põdurana.

Esmane, mida iga inimene saab oma vaimse tervise jaoks aga kohe teha, on pöörata teadlikku tähelepanu oma eluviisivalikutele ning hoida neis tasakaalu ja mõistlikkust.

Ceccato, S., Kudielka, B. M., & Schwieren, C. (2016). Increased risk taking in relation to chronic stress in adults. Frontiers in Psychology, 6(JAN), 2036. https://doi.org/10.3389/FPSYG.2015.02036/BIBTEX

Dahlgren, G., & Whitehead, M. (2021). The Dahlgren-Whitehead model of health determinants: 30 years on and still chasing rainbows. Public Health, 199, 20–24. https://doi.org/10.3389/fpsyg.2015.02036

Everson-Rose, S. A., & Lewis, T. T. (2005). Psychosocial factors and cardiovascular diseases. Annual Review of Public Health, 26, 469–500. https://doi.org/10.1146/ANNUREV.PUBLHEALTH.26.021304.144542

Ferrer, R. A., & Mendes, W. B. (2017). Emotion, health decision making, and health behaviour. Https://Doi.Org/10.1080/08870446.2017.1385787, 33(1), 1–16. https://doi.org/10.1080/08870446.2017.1385787

Gerhardt, C., Semmer, N. K., Sauter, S., Walker, A., de Wijn, N., Kälin, W., Kottwitz, M. U., Kersten, B., Ulrich, B., & Elfering, A. (2021). How are social stressors at work related to well-being and health? A systematic review and meta-analysis. BMC Public Health, 21(1), 1–17. https://doi.org/10.1186/S12889-021-10894-7/TABLES/5

Godoy, L. D., Rossignoli, M. T., Delfino-Pereira, P., Garcia-Cairasco, N., & Umeoka, E. H. de L. (2018). A comprehensive overview on stress neurobiology: Basic concepts and clinical implications. Frontiers in Behavioral Neuroscience, 12, 127. https://doi.org/10.3389/FNBEH.2018.00127/BIBTEX

Kubzansky, L. D., Winning, A., & Kawachi, I. (2015). Affective states and health. Social Epidemiology, 320–364. https://doi.org/10.1093/MED/9780195377903.003.0009

Lalonde, M. (1981). A new perspective on the health of Canadians.

Scott, K. A., Melhorn, S. J., & Sakai, R. R. (2012). Effects of Chronic Social Stress on Obesity. Current Obesity Reports, 1(1), 16. https://doi.org/10.1007/S13679-011-0006-3

Tulchinsky, T. H. (2018). Marc Lalonde, the Health Field Concept and Health Promotion. Case Studies in Public Health, 523. https://doi.org/10.1016/B978-0-12-804571-8.00028-7