Tulevikustsenaariumid

Käesoleva inimarengu aruande sisupeatükkides kirjeldati, kuidas viimase paarikümne aasta jooksul on muutunud üle elukaare Eesti inimeste vaimne tervis ja heaolu – nii eluga rahulolu üldiselt, subjektiivne heaolu kui ka vaimse tervise probleemide levik – ning mil viisil on seda mõjutanud ühiskonna sotsiaal-majanduslik areng, suhte- ja elukeskkonna muutused ning inimeste endi eluviisivalikud. Millised on aga inimarengu seisukohalt Eesti elanike vaimset tervist ja heaolu puudutavad katsumused ja ülesanded järgmise paarikümne aasta jooksul? Tulevikuartikli eesmärk on kirjeldada Eesti elanike vaimse tervise ja heaolu tulevikuväljavaateid lähtuvalt üleilmsetest, regionaalsetest ja kohalikest suundumustest ja poliitikatest ning koostada nende tegurite põhjal neli tulevikustsenaariumi.

Artikli tulevikutrendid ja -lood peegeldavad erinevaid reaalsusi, pakkudes võimalust tulevikumuresid üheskoos mõtestada. Kutsume lugejat kaasa mõtlema, millises tulevikumaailmas soovime elada ja milliseid tulevikke soovime vältida. Kuidas suudame kohaneda nii globaalsete arengute kui ka Eesti-siseste tulevikukatsumustega? Tulevikuartikkel koosneb kolmest osast. Esmalt antakse ülevaade stsenaariumiplaneerimise metoodikast ja põhimõtetest. Seejärel kirjeldatakse Eesti inimeste vaimset tervist ja heaolu mõjutavaid tegureid, mis on koondatud kaheksaks peamiseks suundumiseks. Artikli lõpus kirjeldatakse vaimse tervise valdkonna võimalikku arengut nelja stsenaariumi ehk tulevikuloo abil.

Stsenaariumiplaneerimise metoodika

Stsenaariumiplaneerimine on üks tuleviku planeerimise meetodeid, mille eesmärk on mõista olevikus toimuvate muutuste ja otsuste võimalikku mõju tulevikumaailmade kujunemisel. Stsenaariume kasutatakse tööriistana olukordades, kus hoolimata teadmatusest peab tulevikuks valmistuma ja otsuseid vastu võtma. Stsenaariumide koostamise meetodid varieeruvad tehnilise keerukuse poolest (nt suurandmete analüüsile ja mudelitele toetuvad keerukamad stsenaariumid) (Bishop jt 2007). Siin esitatud stsenaariumid põhinevad nn klassikalise intuitiivse loogika meetodil, mis kasutab olemasolevaid prognoose ja andmeid ning loob nende põhjal eri muutuste tagajärgi illustreerivad tulevikulood (Ramirez ja Wilkinson 2016). Oma olemuselt on stsenaariumid mõtlemise abivahendid, mis näitlikustavad maailmas ja Eestis toimuvaid võimalikke muutusi ning nende tagajärgi. Jutustustena tulevikust aitavad need mõista eri tulevikesse viivaid valikuid ja otsuseid¹ ning ühistel alustel tulevikust rääkida.

Vaimne tervis ja heaolu on stsenaariumiplaneerimises eriline teema, kuna kriisidel ja ootamatustel on inimeste tunnetatud heaolule ja vaimsele tervisele kohene tagajärg, millest võivad kujuneda pikaajalised mõjud. Trendide ja tegurite rolli ning mõju tuleviku kujundamisel on keeruline prognoosida. Kvantitatiivselt mõõdetakse valdkondlikke muutusi, mis ei anna ülevaadet vaimse tervise valdkonna kui terviku muutumisest. Muutused vaimse tervise valdkonnas on seotud muutustega maailmas ja meie võimega nende muutustega kohaneda. Meie suhtluskeskkonna arengut mõjutab nii kliimamuutus kui ka rahvusvahelised ettevõtted ja poliitikad, uued tehnoloogiad ja teenused. Sageli on keeruline hoomata, millised nendest mõjudest saavad kaalukaimaks või avavad uusi võimalusi vaimset tervist hoida ja kaitsta. Tulevikku kujundavaid tegureid kirjeldatakse seetõttu kahel tasandil – prognoosid ja vaevu tajutavad märgid. Valdkondlikke prognoose (nt rahvastikuprognoose) koostatakse olemasolevaid (mineviku ja oleviku) trende tulevikku pikendades. Taolised prognoosid annavad meile aimu võimalikust tulevikust status quo jätkudes, kuid ei suuda ette näha tegureid, mis võivad trendide suunda muuta, või valdkondlike trendide ootamatust koosmõjust tulevikumaailma kujundamisel (Thomas 1994).

Tuleviku-uuringutes kasutatakse seetõttu terminit „vaevu tajutavad märgid“ (ingl weak signals), mis tähendab keskendumist prognooside kõrval ka väiksematele muutustele, millel on potentsiaali tulevikutrajektoore nihestada. Vaevu tajutavate märkide näited on mitmesugused arenemisjärgus tehnoloogiad, nagu 1930ndatel leiutatud miniekraanid, mis omal ajal populaarseks ei saanud, kuid mis nüüd on igaühel taskus nutitelefoni kujul. Vaevu tajutavad märgid võivad avalduda noorema põlvkonna väärtustes: oma praeguste suhtlus- ja eluviisieelistustega suunavad noored tuleviku käitumismustreid. Vaevu tajutavate märkide märkamine on oluline, sest kuigi nende laiema mõju kohta tõenduspõhist materjali ei ole, aitavad need arutleda tulevikumuutuste üle, mille tegelik mõju võib ilmneda aastaid hiljem (nt koroonakriisi pikaajaline mõju). Siinses tulevikuartiklis kasutatakse mõlemat tüüpi tegureid, nii suurema tõenäosusega prognoose kui ka vaevu tajutavaid märke.

Stsenaariumide koostamine koosnes lihtsustatult kolmest etapist.

1. Valdkondlike² muutuste koondamine, kõige tõenäolisemate või suurimat mõju omavate muutuste määratlemine ning muutuste tagajärgede illustreerimine tulevikustsenaariumide abil. Valdkondlike muutuste defineerimiseks kasutati prognoose, aruandeid ja stsenaariume Eestist ja välismaalt. Kasutati mõningaid globaalse haardega stsenaariumeid ja prognoose (nt HDR 2022; OECD 2021a; WHO 2022c), kuid enamik tulevikuartiklis kirjeldatud muutusi lähtub siiski läänemaailma (Euroopa, Põhja-Euroopa, Eesti) kontekstist ja väärtustest (Arenguseire Keskus 2020, 2022; DEMOS HELSINKI 2016; Eesti 2035 2021; OECD 2021b, 2022; OECD/EU 2018; Sotsiaalministeerium 2020a, 2020b). Oluliste muutuste defineerimisel jäeti välja äärmuslikud muutused, nagu Euroopa Liidu (EL) lagunemine, samuti eeldati vaba Eesti riigi jätkuvat kestmist ka aastal 2040.
2. Teise lähtekohana kasutati sisupeatükkides käsitletud muutusi suhtlus- ja elukeskkondades viimase paari-kolmekümne aasta jooksul ning artiklite autorite pakutud võimalikke tulevikuperspektiive. Kõige tõenäolisemate ja suurima mõjuga tegurite väljaselgitamiseks toimusid peatükkide toimetajate ja valdkonna ekspertide koosloometöötoad. Neis valiti välja kõige olulisemad tulevikku mõjutavad muutused, määratleti stsenaariumide teljed ning koostati stsenaariumide kavandite esialgne sisu, mis keskendus suhtlus- ja elukeskkondadele ning vaimse tervise toe ja teenuste osutajatele igas võimalikus tulevikumaailmas.
3. Töötubades arutatu põhjal sünteesiti kaheksa põhisuundumust, millel on oluline mõju vaimse tervise valdkonna (ümber)kujunemisele järgmise paarikümne aasta jooksul. Seejärel täpsustati suurimat mõju omavate muutuste kirjeldusi ning vormistati stsenaariumilugude visandid kindla struktuuriga tulevikulugudeks.

Ajaperspektiivi valimisel (aasta 2040) lähtuti kolmest peamisest tegurist.

1. Vaimse tervise valdkond on globaalsete katsumuste (nt sõjaoht ja kliimamuutus) ning tehnoloogiliste uuenduste tõttu kiires muutumises. Oluliste muutuste kirjeldamiseks piisab seetõttu keskpikast tulevikuvaatest.
2. Paarikümne aasta pikkune periood on piisav uute põlvkondade pealekasvuks. Praegused lapsed on 2040. aastaks iseseisvat elu alustavad noored, kes kannavad (nagu igale uuele põlvkonnale kohane) ka veidi teistsuguseid väärtusi.
3. Tõsisemate vaimse tervise häiretega inimeste eluiga on keskmiselt 10–20 aastat lühem (WHO 2022c). Niisiis on käesoleva aruande tulevikuperspektiiv ka sümboolselt elamata elud – inimesed, kes seda tulevikku kunagi kogeda ei saa.

Peamised suundumused

1. Paratamatus elada kriiside ajastul paneb ühiskonnale suure vastutuse leevendada nende mõju ning hoida inimeste vaimset tervist ja toimevõimet tugevale stressifoonile vaatamata

Kriiside ajastut – kliimakriis, pandeemiad, sõjalised konfliktid – iseloomustab ebakindlus, mis toob inimeste ellu palju heitlikkust (HDR 2022; WHO 2022c). 2021. aastal oli 84 miljonit inimest sunnitud ülemaailmsetest konfliktikolletest põgenema ja elukohta vahetama ning 274 miljonit inimest vajas humanitaarabi (WHO 2022c). 2022. aasta detsembri seisuga oli ÜRO andmetel Ukraina sõja eest põgenenud ligikaudu 7,8 miljonit inimest, kellest Sotsiaalkindlustusameti andmetel väike osa (u 64 000) on jäänud ka Eestisse.

Lisaks rändevoogudele ebakindlatest lähipiirkondadest suureneb kliimakriisist tingitud sundränne (Eesti 2035 2021; WHO 2022c, 2022a). ELis arvab 81% inimestest (Eestis 63%), et kliimamuutus on inimkonna 21. sajandi suurim katsumus (EIB 2022). Mõju on nii ekstreemsetel (tormid, üleujutused, kuumalained jms) kui ka aeglastel (keskmise temperatuuri tõus, ökosüsteemide mitmekesisuse vähenemine jms) kliimamuutusest põhjustatud sündmustel (WHO 2022c, 2022a). Muutuvad inimeste ja loomade elukeskkonnad, kahaneb vee- ja toidutagavara. Inimesed kaotavad kodu või muutub kodukoht tundmatuseni. Kogukonnad pillutakse laiali, sotsiaalsed sidemed purunevad ning kasvab üksildus, ebakindlus ja vägivald.

Kriiside mõju vaimsele tervisele on mitmetahuline. Otsene mõju väljendub vaimse tervise probleemide suurenemises. COVID-19 pandeemia ajal on kõigis maailma riikides ärevus ja depressioon suurenenud rohkem kui 25% (OECD 2021b; WHO 2022c, 2022b). Viiest ühel sõjakonflikti koldest põgenenud inimesel esineb vaimse tervise häired nagu depressioon, ärevus ja PTSD (HDR 2022; WHO 2022c). Kriiside ajal võivad teiste tollel hetkel esmatähtsamate valdkondade (nt julgeolek) arvelt väheneda hariduse (mis on üks peamine tervise ebavõrduse allikas) ja vaimse tervise teenuste rahastus. COVID-19 kriisi ajal, eriti esimesel aastal, olid vaimse tervise teenused tugevalt häiritud (WHO 2022c).

Kaudselt mõjuvad kriisid vaimse tervise mõjutegurite kaudu (keskkondlikud, sotsiaalsed, majanduslikud), kuid ka pelgalt kliimamuutuste vaikiv tunnistaja olemine võib olla väga stressirohke (WHO 2022c, 2022a). Siinses aruandes on kliimamure näitel illustreeritud, kuidas tõsiselt võetud ja jagatud globaalne mure ei pea viima apaatsuseni, vaid võib toimevõimet kogukonnas hoopis suurendada.

Meedia ja arvamusliidrid räägivad kobarkriisist ja rõhutatavad vajadust olla pidevalt valmis reageerima. Selles stressiolukorras muutub eriti oluliseks inimeste ja ökosüsteemide säilenõtkus (HDR 2022). Tulevikumuutustega kohanduvad mõtteviisid ja ühiskondlikud väärtused peavad erinema varasemast stabiilsust ja pidevat kasvu taotlevast heaoluühiskonna retoorikast. Inimeste ja ühiskonna toimevõime toetamiseks ja hoidmiseks on oluline, et riik ja meedia ei tekitaks  ebaturvalisust juurde, vaid pakuksid tuge ja turvatunnet olukorras, kus asjad ei ole üksikisiku kontrolli all.

2. Elukeskkonna kvaliteedile pööratakse üha enam tähelepanu eesmärgiga terviseriske vähendada ning vaimset tervist ja heaolu toetada

Inimeste vajadusi arvestav, turvaline, terviklikult planeeritud ja ligipääsetav elukeskkond  (tehis- ja looduskeskkond, ehitatud keskkond) loob võimaluse tervist hoida ning kogeda vaimset heaolu ja õnnetunnet (Bonava 2022; Eesti 2035 2021; WHO 2022c).

Eesti elanikud suhtuvad keskkonna tervisemõjudesse veidi rahulikumalt kui ELis keskmiselt, ent need lähevad meile aina enam korda. Kui Eurobaromeetri alusel hindas 2005. aastal keskkonnareostusest tulenevat tervisekahju tõenäosust suureks või üsna tõenäoliseks 47% Eesti elanikest, siis 2010. aastaks oli see tõusnud 51%-ni ning 2020. aastaks juba 70%-ni. Inimeste keskkonnateadlikkus, kergelt kättesaadav info keskkonnast tulenevatest terviseriskidest (nt müra, kiirgus, sise- ja välisõhk) ja nende vähendamise viisidest ning tervist ja elukeskkonda hoidvad hoiakud ja käitumine on Eesti arengu üks prioriteete (Eesti 2035 2021; Sotsiaalministeerium 2020a).

Eesti elukeskkonna arengut on seni kujundanud eeslinnastumine ja mitmepaiksus, mis soosib mitme eluruumi vahelist elukorraldust ja autokesksust (Eesti inimarengu aruanne 2020; Kruuse jt 2020). Ehitatud elukeskkonda ei ole Eestis seni teadlikult kujundatud (vaimset) tervist ja heaolu toetavaks ega kogukondlikku suhtlust soodustavaks. Tervist ja valikuvabadust toetavat keskkonda linnas on tulevikus vaja ehitada uute majandusmudelite ja õnnelikumat elu kujundava tervisekäitumise kultuuri abil, mis väärtustab liikumist, toitumist, madalat stressitaset ja meeldivaid sotsiaalsed suhted (Demos Helsinki 2016).

Elukeskkond aitab kujundada tervislikke eluviisivalikuid, tehes valiku inimeste jaoks lihtsamaks või raskemaks (Demos Helsinki 2016; Sotsiaalministeerium 2020a). Näiteks ligipääs eri tüüpi rohe- ja sinialadele laseb tõestatult meie vaimul puhata ja taastuda (Bonava 2022; Tuhkanen jt 2018). Mõne elanikegrupi jaoks nagu eakad ja noored on linna rohealad üldse peamine looduskeskkonnaga kokkupuutumise koht (Eesti inimarengu aruanne 2020). Samas on eelkõige linnakontekstis rahulolu rohealadega piirkondlik probleem ning looduskeskkonna poolest kvaliteetsemad piirkonnad kipuvad olema ka väiksema asustustihedusega ja kõrgema kinnisvarahinnaga, mistõttu parem ligipääs neile on parema sissetulekuga ja haridusega elanikkonnal. Seetõttu on tuleviku ülesandeks kõigile kättesaadava vaimset tervist toetava elukeskkonna kujundamine nii linnas kui ka maal.

3. Keeruka ja muutliku ühiskonna igapäevastes suhtekeskkondades on inimestel varasemast suurem vajadus ise- ja koostoimimise oskuste järele

Arenenud ühiskond on keerukas ja muutlik, inimesel sellises ühiskonnas on oht olla eraldatud ja üksildane. Euroopas on hinnanguliselt 21% elanikkonnast (95 mln inimest) sotsiaalselt isoleeritud ja 9% (40 mln inimest) väidavad end tundvat üksildust (d’Hombres jt 2021). Eesti on sotsiaalse isoleerituse poolest esirinnas – 35% täiskasvanutest (u 37 000 inimest) ei kohtu lähedastega tihedamini kui korra kuus. Näiteks Hollandis, Taanis ja Rootsis on see hulk vaid 8%. Eraldatus ja üksildus on teadaolevalt seotud kehva (vaimse) tervisega ning COVID-19 pandeemia ajal kogetud sotsiaalsel isolatsioonil võivad olla pikaajalised tagajärjed (WHO 2022c).

Mida keerukam ja muutlikum on ühiskond, seda olulisem on tulevikus isetoimimise oskus ja inimese igapäevane vastutus oma vaimse tervise eest hoolitsemisel. Tervisega seotud otsuste tegemisel eeldatakse üha enam inimeste endi autonoomiat ning terviseteadlikku ja säästlikku isetoimimist (Arenguseire Keskus 2020; Demos Helsinki, 2016; Eesti 2035 2021; WHO 2022c). Suure infohulga ja valikvabaduste tingimustes ei pruugi see aga alati kerge olla. Inimeste otsuste toetamine on vajalik, kuid rõhuasetus peaks olema „teeme koos kellegagi“ ja mitte „teeme kellegi jaoks“, et kontroll oma elu üle ja soov ise rohkem enda heaks teha jääks inimesele endale (Better Mental Health For All 2016).

Inimeste parema isetoimimise vajadusega paralleelselt kasvab vajadus parema koostoimimise oskuse järele, mis põhineb kogukondlikul suhtlusel ja võrgustikutööl (Eesti 2035 2021). Isegi kõige väiksem argisuhtlus naabritega, rääkimata tähendusrikkast ühistegevusest avaldab heaolule pikaajalist mõju ja suurendab õnnetunnet (Bonava 2022). Inimeste igapäevased suhtekeskkonnad – kodud, koolid, töökohad – pakuvad vaimse tervise vaatevinklist nii riske kui ka võimalusi. Neid keskkondi kujundades saab anda kõigile võrdse võimaluse kaitsta vaimset heaolu ja ennetada vaimse tervise probleeme, toimida enda jaoks kõrgeimal võimalikul heaolu tasemel (WHO 2022c).

Eesti inimeste väärtusi on seni iseloomustanud solidaarsuse defitsiit, vähene sallivus ja eeldus, et iga inimene saab oma ülalpidamise ja muredega hakkama. Viimasel kümnendil on märgata positiivset muutust, eriti nooremas vanuserühmas (alla 30-aastased) on toimunud nihe turukesksuselt uuskogukondlikkusele, mis väärtustab lähiümbrust, keskkonda ja inimsuhteid, on usalduslik ja salliv ning aitab märgata abivajajaid (Ainsaar ja Strenze 2019).

4. Soolisel lõhel ning ühiskondlikel hoiakutel ja arusaamadel soorollidest on oluline mõju vaimse tervisele

Eesti soolise ebavõrdsuse indeks 2021. aastal oli sajast 61,6 (ELi keskmine 68,0), kuid soov on jõuda 2035. aastaks tulemuseni 70,7 (Eesti 2035 2021). Võrdõiguslikkuse kompetentsikeskuse hinnangul oleme selles tempos jätkates soolisest võrdsusest kolme põlvkonna kaugusel. Keskmise eluea ja tervisega seotud näitajates on Eestis suur sooline lõhe. Eurostati andmetel oli keskmine oodatav eluiga 2021. aastal Eesti meestel 8,9 aastat naistest lühem (ELi keskmine 5,6 aastat) ning tervena elavad 2020. aasta andmetel Eesti mehed 4,1 aastat naistest vähem (ELi keskmine 1,0 aastat).

Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) andmetel hindavad mehed oma tervist naiste omast paremaks, kuid oluliselt rohkem esineb neil tervist kahjustavat käitumist (suitsetamine, alkoholi väärtarvitamine). Suitsiide teevad Eesti mehed neli korda sagedamini kui naised (Värnik jt 2021). Vaimse tervise probleemid kokku on rohkem levinud naiste hulgas. Naistel esineb rohkem depressiooni ja ärevust, meestel tähelepanu- ja käitumishäireid ning uimastite tarvitamist (OECD 2021a; WHO 2022c). Siinse aruande sisupeatükkidest nähtub, et täisealistest naistest on depressioonirisk 31%-l (meestest 24%-l) ning ärevushäire risk 25%-l (meestest 15%-l) ning noorte hulgas on depressiivseid tüdrukuid pea kaks korda enam kui poisse.

Sugu ja ka ühiskondlik kuvand soorollidest on vaimse tervise probleemide lahendamisel ja abi otsiva käitumise mõistmisel olulised. Naisi iseloomustab suurem solidaarsus ja neilt eeldatakse suuremat eneseohverdust ja teistest hoolimist (Ainsaar ja Strenze 2019). Eestis on kõigist lähedaste hooldajatest naisi 60%, hooldamise tõttu tööturul mitteaktiivsetest lausa 80% (Eesti 2035 2021). Eesti tervishoiusüsteemile on omane väga suur naiste osakaal – arstide hulgas 74% (Habicht jt 2018), rääkimata õdedest ja hooldajatest.

Eesti ühiskonnas on soolise võrdsuse väärtustamine näiteks töö ja töötamise võimaluste ning töö- ja pereelu ühitamise võimaluste osas üldiselt paranenud (Ainsaar ja Strenze 2019). Ühiskondlike muutuste keskel kipuvad Eestis soorollid pereelus siiski olema üsna traditsioonilised. Näiteks lasub tööealistel naistel kriiside korral suurem koormus, mis tõstab stressitaset (koroonakriisi ajal kodukontoris töötades oli vaja ka lapsed kantseldada) ning vanemaealistel naistel on väga suur lähedaste hoolduskoormus, mis mõjub halvasti nende vaimsele heaolule. Mehed seevastu on vähem altid vaimse tervise probleemide korral abi otsima, sest käibib soosteretüüp tugevast isetoimivast mehest ja abi otsimisest kui nõrkuse tunnusest (Sagar-Ouriaghli jt 2019).

5. Elukaare perspektiiv võimaldab hinnata ja mõista nii eri eluetappidel kui ka eri ajastutel kogetu mõju vaimsele tervisele

Eesti elanike keskmine eluiga on pikenenud. Seega iseloomustab Eesti tulevikuühiskonda eakate inimeste suurem osakaal – Statistikaameti prognoosi kohaselt on 2040. aastaks iga neljas inimene Eestis on vanem kui 65 eluaastat ning aastaks 2060 juba iga kolmas. Tervena elatud aastates ei ole alates 2009. aastast olulist muutust toimunud. Sama trendi jätkudes peab tulevikus arvestama, et inimesed elavad kauem, kuid koos erinevate terviseprobleemidega. Vananev ühiskond toob kaasa uued ülesanded inimeste heaolu tagamisel (Demos Helsinki 2016; Eesti 2035 2021).

Elukaare perspektiiv aitab selgitada ebavõrdsust tervises, mõni periood on vaimse tervise seisukohalt kriitilisem kui teine ning elu alguses haavatavust rohkem kogenud inimestel kuhjuvad riskitegurid ülejäänud elu jooksul, võimendades terviseseisundi ebavõrdsust ka hilisemas elus (Sotsiaalministeerium 2020b; WHO 2022c). Vaimse tervise häirete esinemine on seetõttu väga selgelt mõjutatud vaesuse nõiaringist ja ebavõrdsusest ühiskonnas. Ka väärtused kujunevad suures osas välja kasvueas ning need vahetuvad ühiskonnas eelkõige põlvkondade asendumisel (Ainsaar ja Strenze 2019). Vanuselist tõrjumist ehk vanussurvet aitaks vähendada põlvkondade tugevam sidusus (Eesti 2035 2021).

Elukaarepõhine lähenemine põimib ühte indiviidi ja põlvkonna tasandi. Indiviidi tasandil pannakse alus vaimsele tervisele ja heaolule lapsepõlves ning seda mõjutavad läbi elu kogutud sotsiaalne kapital ja eluviisivalikud. Sünnieelne, imiku- ja väikelapseiga annavad fooni kogu ülejäänud elule ning teismeiga on vaimse tervise mõttes järgmine tundlik periood, mis tähendab nii suuremat haavatavust kui ka paremaid võimalusi ennetuseks. Umbes pooled vaimse tervise häiretest kujunevad välja teismeeas ja kolmveerand täiskasvanuea alguses (Better Mental Health For All 2016; OECD/EU 2018; WHO 2022c). Täiskasvanueas on kriitiline pere loomise aeg, rasedusaegne ja -järgne periood,  pere- ja tööelu ühitamine ning pensionile siirdumine (Better Mental Health For All 2016; WHO 2022c). Vanemas eas lisandub spetsiifiline vanusega seotud stress kehaliste haiguste ja füüsilise suutlikkuse vähenemise tõttu, samuti kuhjuvad mõjud varasematest eluetappidest (WHO 2022c).

Põlvkonna tasandil on tähtis, millisel ajastul ja millistesse tingimustesse inimene sünnib (nt koroonaaja lapsed). Eesti puhul on oluline mõista, kuivõrd meie ühiskonna arengu ajalooline katkelisus on mõjutanud tänaste üle 65-aastaste heaolu ning kuivõrd nende praegused valikud aitavad pehmendada varem toimunud negatiivsete sündmuste mõju heaolule. Tuleviku eakas on praegu vähemalt 45-aastane ning tema väärtused ja valikud määravad, millised saavad olema eakad aastal 2040. Ilmselt nende puhul ei kehti praegu stereotüüpne arusaam „pensionäridest“. Kindlasti on nad haritumad ja ka vaimsest heaolust teadlikumad, mistõttu võib pigem eeldada, et tulevikus vanusega seotud vaimne heaolu paraneb.

6. Inimestel esineb rohkem vaimse tervise probleeme, kuigi samaaegselt suureneb Eestis ka eluga rahulolu

Maailmas elab iga kaheksas inimene (13%, s.o ligi 1 mld inimest) vaimse tervise probleemiga, kõige sagedasemad on ärevus ja depressioon (WHO 2022c). ELi liikmesriikides oli 2016. aastal ühel kuuest inimesest vaimse tervise probleem (17%, s.o ligi 84 mln inimest), Eestis 18%-l (s.o ligi 240 000 inimest) (OECD/EU 2018). Inimarengu aruande andmed viitavad samuti vaimse tervise probleemide ulatuslikule esinemisele Eesti elanikkonnas. Kasvavas trendis on nii diagnoositavate häirete hulk kui ka enesehinnangulised kaebused, viimase põhjal on depressioonirisk igal neljandal ja üldistunud ärevushäire risk igal viiendal täiskasvanul. Häire- ja ravikeskse mudeliga jätkates on diagnoositavaid vaimse tervise häireid tulevikus veelgi rohkem, sest teadlikkuse paranedes ja häbimärgistatuse vähenedes pöörduvad inimesed üha rohkem abi saamiseks tervishoiusüsteemi poole. Ilmselt on tulevikus rohkem ka enesehinnangulisi kaebusi, sest osatakse paremini vaimse tervise probleeme märgata ja julgetakse neid tunnistada.

Vaimne tervis ei ole mustvalge seisund, kus inimesed on kas vaimselt terved või vaimselt haiged. Kuigi vaimse tervise probleemidega inimeste heaolu on sageli väiksem, ei ole see alati nii (WHO 2022c). Isegi vaimse häire diagnoosiga inimesel on võimalik elada täisväärtuslikku elu ning kogeda eluga rahulolu ja subjektiivset heaolu, kui ühiskonna teadlikkus ja elukeskkond seda toetavad. Paradoksaalse trendina näemegi, et rööpselt vaimse tervise probleemide sagenemisega on inimeste üldine eluga rahulolu suurenenud, Eestis võrreldes teiste riikidega isegi kiiremas tempos. Oleme Eesti ühiskonna inimarenguga jõudnud tasemele, kus kuulume kõrgeima inimarenguga riikide hulka (HDR 2022). Mure igapäevaelus ellujäämise pärast majandusliku kitsikuse tõttu on vähenenud ning tulevikus kasvab inimeste soov kogeda paremat heaolu võimalikult mitmekesisel viisil, sealhulgas realiseerides oma võimeid edu nimel, rahuldades eksistentsiaalseid vajadusi ja olles vaimselt terve.

7. Vaimse tervise sekkumiste struktuur peab muutuma, kuna vajadus ja nõudlus nende järele on suur, aga ressursid piiratud

Vajadus vaimset tervist toetavate tegevuste ja teenuste järele üha suureneb. Rahuldamata vajadus ravi järele vaimse tervise valdkonnas on Eestis ligi 70% (rahalistel põhjustel, ootejärjekordade või transpordipuuduse tõttu) ja see on ELi suurim (OECD 2021a; Riigikontroll 2022). Maailma riigid kulutavad keskmiselt vaid 2% (üksikud heaoluriigid 10%) oma tervishoiueelarvest vaimsele tervisele (WHO 2022c). Eesti Haigekassa kulud kasvavad praegust teenuste taset hoides 2035. aastaks ligi 24% kiiremini kui tulud (Eesti 2035 2021).

Eestis on spetsialiseeritud ehk psühhiaatriline ja psühholoogiline ravi kehvasti kättesaadav (OECD 2021a; Riigikontroll 2022). Hoolimata koolitatavate arvu suurenemisest on puudus kõigist spetsialistidest. Eestis on õdede arv arsti kohta väga väike (Eestis 1,8, Soomes 4,4 õde arsti kohta) (OECD 2021b) ning vähe on iseseisvalt praktiseerivaid õdesid, sealhulgas vaimse tervise õdesid (Arenguseire Keskus 2020). Õdesid kui ressurssi saaks tulevikus oluliselt paremini rakendada.

Vajadustele ja nõudlusele vastamiseks peab vaimse tervise sekkumiste struktuur tulevikus muutuma, et vaimse tervise teenuste püramiid (vt Randver jt 1. peatükis) saaks optimaalselt toimida. Surve vähendamiseks spetsialiseeritud teenustele on vaja arendada kodulähedasi esmatasandi sekkumisi, kogukonnateenuseid ja -tuge ning tugevdada eneseabi ehk enesehoolt (vaimse tervise hügieeni, vaimse tervise esmaabi) (Sotsiaalministeerium 2020b). Praegu kulutab enamik riike vähem kui 20% vaimse tervise eelarvest kogukonnateenustele, kulud ennetusele ja edendusele on veelgi väiksemad (WHO 2022c). Suur osa kliinilise sekkumise ja ravi vajadusest võiks aga kaduda, kui ennetus ja valdkondadeülene võrgustikutöö oleks ulatuslik ja toimiks hästi (Arenguseire Keskus 2020; Riigikontroll 2022; Sotsiaalministeerium 2020b, 2020a; WHO 2022c).

Valdkonna tuleviku kujundamisel on oluline, et ressursside suurendamine toimuks korraga kõigil tasanditel, sest iga eelnev tasand toetab oma tegevusega järgmist (Sotsiaalministeerium 2020b). Samuti on tulevikus vaja suuremat tähelepanu pöörata vaimse tervise teenuste täpsemale sihtimisele – iga mure korral pole psühhiaatri või psühholoogi abi vaja, kuid rasket vaimse tervise probleemi pelgalt eneseabiga ei ravi.

Väiksem häbimärgistatus ja suurem teadlikkus suurendavad tulevikus nõudlust vaimset tervist toetavate teenuste järele väljaspool riiklikult rahastatud süsteemi. Näiteks heaolutööstusel, mis pakub ka elustiiliteenuseid vaimse tervise heaks, on globaalne turg mahuga 1,5 triljonit dollarit ja sellele ennustatakse iga-aastast kasvu 5–10% (McKinsey & Company 2022). Eestis on populaarsed rahva- ja alternatiivravi praktikad. Üldine parem elujärg loob soodsa pinnase erasektori pakutavate teenuste kasvuks, kuid need ei pruugi olla kõigile kättesaadavad ega alati ka tõenduspõhised. Ulatuslik pöördumine reguleerimata ja puuduva või vähese tõenduspõhisusega ravimeetodite poole võib suurendada hilisemaid ravikulusid (Arenguseire Keskus 2020).

8. Digivahenditest ja tervisetehnoloogiatest toetatud sekkumistel ning personaalmeditsiinil on suur potentsiaal nii vaimse tervise ravi kui ka ennetuse tõhustamisel

Tervist toetavate digilahenduste ja tervisetehnoloogiate areng on olnud võimas. COVID-19 pandeemiast põhjustatud kriis on kiirendanud vaimse tervise valdkonna kitsaskohtadele innovatiivsete lahenduste leidmist (telemeditsiin, veebiportaalid, äpid) ning üha rohkem pööratakse tähelepanu nende (kulu)tõhususe hindamisele (WHO 2022c). Eesti on oma e-tervise lahendustega olnud maailmas üsna silmapaistev (Habicht jt 2018; OECD/EU 2018). Vaimse tervise abi parandamiseks peavad aga digilahendused olema paremini integreeritud üldisesse tervishoiusüsteemi (OECD 2021a).

Eestis on palju terviseandmeid sisaldavaid andmebaase, mille kogumine põhineb terviseteenuste osutajate administratiivsel panusel, kuid kahjuks ei ole need pahatihti standarditud ja hästi struktureeritud, mis teeb paljud andmed võrreldamatuks ja halvasti lingitavaks (OECD 2022). Seega ei ole Eestis puudu mitte andmetest, vaid olemasolevad andmed on halvasti analüüsitavad. Andmeid tekib üha juurde, sest suurandmete kasutamisvõimalus ja inimeste terviseseisundi seire tulevikus tugineb aina enam äppidele, sensoritele ja nutitehnoloogiale (Arenguseire Keskus 2022; Demos Helsinki 2016).

Tulevased ravi- ja ennetustegevuste otsustused võimaldavad teenusepakkujatel muuta ravi personaalsemaks ja kulutõhusamaks vastavalt inimese geeni- ja terviseandmetele ning andmepõhised personaalmeditsiini lahendused lõimitakse tervishoiusüsteemi igapäevategevustesse (Arenguseire Keskus 2022; Demos Helsinki 2016; Eesti 2035 2021). Sarnast laadi isikupärastamine ootab ees ka farmakoteraapiat, kus töötatakse välja psühhotroopsete ravimite ja loodusravimite kombinatsioone, et tabletiravi täpsemalt sihtida (Lake 2019).

Tulevikus kasvab veelgi huvi tehisintellekti vastu. Juba praegu võimaldab masinõppe meetodite kasutamine varakult ära tunda vaimse tervise häireid nagu depressioon ja ärevus (OECD 2021a). Iseõppival tehisintellektil põhinev otsustustugi suudab tulevikus tervise kohta soovitusi anda nii inimesele endale kui ka tervishoiupersonalile (Arenguseire Keskus 2020). Tehisintellekti soovitakse kasutada eelkõige efektiivsemate taustaprotsesside juurutamisel (terviseinfo sorteerimine ja eelanalüüs), samuti inimestele ravivõimaluste selgitamisel (sh enesediagnoos). Tehisintellekt ja kõnerobotid (terapeut-avatarid) saavad rolli nõustamistöös, kuid ka senised näost näkku teraapiasessioonid kolivad üha enam veebi ning muutuvad paremini kättesaadavaks näiteks liikumisraskuste või foobiatega inimestele. Lisaks katsetatakse VR- (virtuaalreaalsus) ja AR- (liitreaalsus) tehnoloogiaid, mis võimaldavad tulevikus paremini inimeste näoilmeid lugeda või kasutada teraapia osana simulatsioone (McKinsey & Company 2022). Veelgi kaugemas tulevikus arendatakse neuroimplantaate ning aju-arvuti vahelisi liideseid, mis võimaldavad mitteinvasiivset otsesuhtlust aju eri osadega. Eriti olulised on sellised tehnoloogiad patsientidele, kelle puhul tablettravi ei tööta (nt depressioon ja dementsus).

Digitehnoloogiate kasutamise ja arendamisega vaimse tervise heaks kaasnevad riskid ja piirangud. Need võivad olla seotud digivahendite eetilise ja turvalise kasutamisega, andmekaitse ja privaatsusega, aga ka kättesaadavuse ja õiglusega (WHO 2022c). Näiteks võivad need digilõhe tõttu jätta kõrvale suure osa kõige haavatavamatest inimestest, mis muudab tulevikus eriti oluliseks digipädevuste parandamise (Eesti 2035 2021; WHO 2022c). Mida avatumalt ühiskond vaimse tervise teemadel räägib, seda altimad on inimesed veebirakenduste kaudu oma vaimse tervisega seotud andmeid jagama. Seega inimestel tuleb arendada andmekirjaoskust ja arusaama sellest, kuidas suurkorporatsioonid nende andmeid kasutavad (Arenguseire Keskus 2022). Tehisintellekti puhul on oht, et see ei toimi eeldatud viisil ja hakkab ühel hetkel inimestele valesid soovitusi andma (Arenguseire Keskus 2020). Positiivsete stsenaariumide korral tähendavad täpsemad terviseandmete regulatsioonid ja kogutavate andmete läbipaistvus seda, et inimestel on tulevikus terviseteenuste pakkujatest parem ülevaade, mille põhjal teadlikku valikut teha.

Tehnooptimismi taustal ei tohi unustada, et kuigi innovatiivsed ja nutikad lahendused pakuvad vajalikku täiendust olemasolevale, ei asenda vaimse tervise valdkonnas mitte miski vahetut inimlikku kontakti. Tervisetehnoloogiaid arendades ei tohi tähelepanuta jätta sotsiaal- ja käitumisteaduslikku mõõdet – kui kasutajad innovatsiooni omaks ei võta, ei ole sellest ka kasu.

Tänusõnad

Täname kõiki, kes osalesid 2022. aasta jaanuaris ja juulis toimunud tulevikustsenaariumide töötubades. Aitäh, Anne Kleinberg, Anne Randväli, Dagmar Kutsar, Helen Sooväli-Sepping, Helika Saar, Johanna Vallistu, Kadri Kangro, Karin Streimann, Katri-Liis Lepik, Katrin Tiidenberg, Kenn Konstabel, Kersti Pärna, Kristjan Port, Külli Taro, Külliki Tafel-Viia, Marko Russiver, Ott Oja, Ott Pärna, Pipi-Liis Siemann, Signe Riisalo, Tiina Jõgeda, Triin Lauri, Triin Peterson ja Vootele Veldre.

Viidatud allikad

Ainsaar, M., & Strenze, T. (2019). Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonna arenguga. Arenguseire Keskus, Tartu Ülikool.

Arenguseire Keskus. (2020). Eesti tervishoiu tulevik—Stsenaariumid aastani 2035. Arenguseire Keskus. https://arenguseire.ee/raportid/eesti-tervishoiu-tulevik-stsenaariumid-aastani-2035/

Arenguseire Keskus. (2022). Andmeühiskonna tulevik. Stsenaariumid aastani 2035. Raport. Arenguseire Keskus.

Better Mental Health For All. (2016). Better Mental Health For All: A public health approach to mental health improvement. Faculty of Public Health and Mental Health Foundation. https://www.fph.org.uk/media/1644/better-mental-health-for-all-final-low-res.pdf

Bishop, P., Hines, A., & Collins, T. (2007). The current state of scenario development: An overview of techniques. Foresight, 9(1), 5–25. https://doi.org/10.1108/14636680710727516

Bonava. (2022). Väikeste algatuste suur jõud. Kuidas rajada õnnelikumaid naabruskondi. Bonava. https://www.bonava.ee/meist/onnelikud-naabruskonnad

Börjeson, L., Höjer, M., Dreborg, K.-H., Ekvall, T., & Finnveden, G. (2006). Scenario types and techniques: Towards a user’s guide. Futures, 38(7), 723–739. https://doi.org/10.1016/j.futures.2005.12.002

d’Hombres, B., Barjaková, M., & Schnepf, S. V. (2021). Loneliness and Social Isolation: An Unequally Shared Burden in Europe. IZA Institute of Labor Econimics, Discussion Paper Series. https://doi.org/10.2139/ssrn.3823612

DEMOS HELSINKI. (2016). HEALTH 2050. Four scenarios for human-driven health and freedom of choice. Demos Helsinki. https://demoshelsinki.fi/julkaisut/health-2050/

Eesti 2035. (2021). https://valitsus.ee/strateegia-eesti-2035-arengukavad-ja-planeering/strateegia

Eesti inimarengu aruanne. (2020). Eesti inimarengu aruanne 2019/2020: Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud. SA Eesti Koostöö Kogu. https://inimareng.ee/eesti-inimarengu-aruanne-20192020.html

EIB. (2022). The EIB Climate Survey. Citizens call for green recovery. Fourth edition—2021-2022. European Investment Bank.

Habicht, T., Reinap, M., Kasekamp, K., Sikkut, R., Aaben, L., & Van Ginneken, E. (2018). Estonia: Health system review. Health Systems in Transition, 20(1), 1–193.

HDR. (2022). Human development report 2021/2022: Uncertain Times, Unsettled Lives: Shaping our Future in a Transforming World. United Nations Development Programme. https://hdr.undp.org/content/human-development-report-2021-22

Kruuse, K., Ojala, T., & Schultz, A. (2020). Eesti elanike liikuvusprofiilid. Aruanne. Arenguseire Keskus, Kantar Emor. https://arenguseire.ee/raportid/eesti-elanike-liikuvusprofiilid/

Lake, J. H. (2019). The Future of Mental Health Care: Trends and Forecast. In J. H. Lake (Ed.), An Integrative Paradigm for Mental Health Care: Ideas and Methods Shaping the Future (pp. 235–241). Springer International Publishing. https://doi.org/10.1007/978-3-030-15285-7_10

McKinsey & Company. (2022). Wellness in 2030. https://www.mckinsey.com/industries/consumer-packaged-goods/our-insights/wellness-in-2030

OECD. (2021a). A New Benchmark for Mental Health Systems: Tackling the Social and Economic Costs of Mental Ill-Health. OECD Health Policy Studies, OECD Publishing. https://doi.org/10.1787/4ed890f6-en

OECD. (2021b). Health at a Glance 2021: OECD Indicators. OECD Publishing. https://doi.org/10.1787/ae3016b9-en

OECD. (2022). The Development of the Estonian Health System Performance Assesssment Framework. Situational Analysis Report. https://www.sm.ee/media/2528/download

OECD/EU. (2018). Health at a Glance: Europe 2018: State of Health in the EU Cycle. OECD Publishing. https://doi.org/10.1787/health_glance_eur-2018-en

Ramirez, R., & Wilkinson, A. (2016). The Oxford scenario planning approach. Oxford University Press.

Riigikontroll. (2022). Eesti tervishoiu suundumused [Riigikontrolli aruanne Riigikogule]. Riigikontroll.

Sagar-Ouriaghli, I., Godfrey, E., Bridge, L., Meade, L., & Brown, J. S. L. (2019). Improving Mental Health Service Utilization Among Men: A Systematic Review and Synthesis of Behavior Change Techniques Within Interventions Targeting Help-Seeking. American Journal of Men’s Health, 13(3), 1557988319857009. https://doi.org/10.1177/1557988319857009

Sotsiaalministeerium. (2020a). Rahvastiku tervise arengukava 2020-2030. Sotsiaalministeerium. https://www.sm.ee/sites/default/files/rta_2020-2030_22.01_visioonidokument.pdf

Sotsiaalministeerium. (2020b). Vaimse tervise roheline raamat. Sotsiaalministeerium. https://www.sm.ee/media/1345/download

Thomas, C. W. (1994). Learning from imagining the years ahead. Planning Review, 22(3), 6–11. https://doi.org/10.1108/eb054462

Tuhkanen, H., Kuldna, P., & Uustal, M. (2018). Linna ökosüsteemiteenused Tallinna näitel. SEI. http://database.centralbaltic.eu/sites/default/files/Okosysteemiteenuste-uuring-Tallinnas.pdf

Värnik, P., Sisask, M., & Värnik, A. (2021). Enesetappude ja enesetapukatsete epidemioloogiline ülevaade Eestis. Uuringu raport. WHO Euroopa Regionaalbüroo. https://apps.who.int/iris/handle/10665/341893

WHO. (2022a). Mental health and climate change: Policy brief. World Health Organization. https://apps.who.int/iris/handle/10665/354104

WHO. (2022b). Mental Health and COVID-19: Early evidence of the pandemic’s impact. Scientific brief. WHO.

WHO. (2022c). World mental health report: Transforming mental health for all. World Health Organization. https://www.who.int/publications/i/item/9789240049338