Füüsiline keskkond ja vaimne heaolu

Kodud, koolid, lasteaiad, kontorid, pargid, jalgrattateed, kõnniteed ja väljakud on inimeste igapäevased olemise ja liikumise ruumid. Elukeskkonna osana on neil oluline mõju inimeste tervisele, sealhulgas vaimsele tervisele. Tervist edendava elukeskkonna hoidmine, kaitsmine ja planeerimine on rahvatervishoiu põhialus. Selline valdkondadeülene tervisekäsitlus peab leidma tee ka riigieelarve koostamise lähtealustesse. Selle põhimõtte eiramise eest maksab ühiskond kõrget hinda, sest inimese tervis on Eesti kõige kallim vara nii rahaliselt kui ka sisuliselt.

Füüsilise keskkonna teemadele pühendatud peatüki sissejuhatus vaatleb inimese vaimset heaolu loodus-, linna- ja tehiskeskkonna mõjuväljas. Füüsilise keskkonna tervisest sõltub inimese vaimne tervis ja heaolu. Suurt rolli mängib arhitektuur ja ruumiline planeerimine, mis mõjutavad meie käitumismustreid, olemise ja liikumise ruume.

Uuringud kliimamuutuse mõjust inimeste füüsilisele ja vaimsele tervisele on saanud viimastel aastatel suurt tähelepanu, mille tunnistuseks on kliimapsühholoogia kui psühholoogia uue allharu loomine. Keskkonnapsühholoogid on uurinud mitmekümne riigi võrdluses seoseid vaimse tervise ja kliimamuutuse vahel (Ogunbode jt 2022). Järeldus on ühene: kliimamuutusel on oluline mõju vaimsele tervisele. See mõju võib väljenduda psühholoogilises kurnatuses või ärevuses, mille on esile kutsunud lühi- või pikaajalised kliimamuutuse mõjud, nende vahetu või meedia kaudu vahendatud kogemine, aga ka kliimamuutuse tagajärjel tekkinud sotsiaalsed ja majanduslikud muutused ühiskonnas. Kliimaärevus on inimeste isiklik negatiivne emotsionaalne reaktsioon ebamääraselt tajutavale ohule, mida kliimamuutus võib esile kutsuda. Kliimaärevust tuleb eristada sellistest mõistetest nagu kliimamure või kliimamuutusest hoolimine, sest viimased põhinevad reaalselt tunnetatud ohul, on inimesi jõustavad ega pruugi olla seotud vaimse tervise probleemidega. Ka ÜRO inimarengu aruanne (HDR 2022) ning Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hiljutised aruanded on tähelepanu juhtinud, et kiire kliimamuutus tähendab kasvavat ohtu vaimsele tervisele ja psühhosotsiaalsele heaolule, kutsudes inimestes esile emotsionaalset muret, aga ka ärevust, depressiooni, leinaseisundit ja suitsiidikäitumist.

Siin peatükis (vt Annist jt) esitatud uuringute tulemused selgitavad, kuidas Eestis subjektiivsel ehk isiklikul tasandil kliimamuutust tunnetatakse. Need uuringud ei otsi vastuseid küsimusele vaimse heaolu ja kliimamuutuse vastastiksuhtest, vaid juhivad tähelepanu kliimamuutusele kui olulisele suhteid ja käitumispraktikaid kujundavale nähtusele. Eestis suureneb nende inimeste arv, kes tunnetavad kliimamuret. Erinevalt kliimaärevusest pole kliimamurelikkus passiivne, apaatne paanikaseisund, vaid juhib murele leevendust otsivad inimesed kliimamuutusega seotud teadmisteni ja paneb otsima tegutsemisväljundeid. Mure jagamine ja ühine aktiivne tegutsemine on levinud viis kliimamurelikkusega tegelemiseks.

Jõuetustunne, läbipõlemine ja suurem risk vaimse tervise probleemide tekkimiseks võivad ilmneda olukorras, kui inimesed ei leia võimalust mure jagamiseks ja kanaliseerimiseks. Sarnast nähtust on kirjeldatud kliimamuutust uurivatel teadlastel, kes pidevalt keskkonnaandmetega töötades on silmitsi negatiivse informatsiooniga, selle tõlgendamisega ja avalikkuse informeerimisega ning kogevad seetõttu läbipõlemist ja leina (Conroy 2019).

Enamik inimesi hoolib planeedi keskkonnaseisundist ja nii ka Eesti inimesed, eriti nooremad põlvkonnad, väidavad end olevat keskkonnateadlikud. Teadlikkuse ja tegutsemise vahel ei ole siiski võrdusmärki. Teadlikkus, hirm ja ärevus võivad hoopis kallutada probleemi eitama või seda pisendama. Näiteks meie sotsiaalse staatuse märgid – autod, kodud, riided – toetuvad saastavale tööstusele, mis tihtipeale asub riigipiiri taga. Kliimamuutusega tegelemine viib paratamatult väärtuskonfliktini, sest planeedi keskkonnast hoolimine nõuab osast isiklikust materiaalsest heaolust loobumist, mis võib tekitada isiklikul tasandil vaimset pinget. Et seda vältida, valitakse apaatia taktika, sest proaktiivne suhtumine tähendaks käitumisharjumuste muutmist ja olmelist ebamugavust.

Kliimamuutuse tunnetamisel on oluline roll sotsiaalsetel normidel ja eeskujul. Kliimamuutusest tulenevat ohtu hinnatakse asjakohasemaks siis, kui usutakse ühiskonnas olulise staatusega inimeste väljaütlemisi kliimamuutuse teemal või kui tunnetatakse sotsiaalset survet isiklikul tasandil kliimamuutusega kohaneda ja seda leevendada. Niisamuti muretsetakse kliimamuutuse teemal rohkem, kui pereliikmed ja sõbrad hoolivad kliimamuutusest.

Annist jt peatüki esimeses artiklis tõdevad, et kliimamurelikkust leevendab kliimamuutuse ja keskkonnakahjude tõsiselt võtmine ja nendele lahenduste pakkumine. Probleemi eitamisel ja apaatiaga suhtumisel on ühiskonnas mitu tagajärge: kliimamurelike ja kliimaärevate inimeste arv kasvab ning kliimakriis võtab üha suuremaid, silmaga nähtavaid ning tervisel ja rahakotil kogetavaid mõõtmeid.

Kliimale ja keskkonnale negatiivset mõju põhjustava inimtegevuse tagajärjed mõjutavad inimeste vaimset heaolu.
Peatüki teine artikkel (Orru jt) räägib õhusaaste ja mürareostuse uuringute näitel, kuidas keskkonnahäiringud põhjustavad vaimse tervise halvenemist.

Õhusaaste on kõige olulisem keskkonnast tulenev risk meie tervisele. Eestis on välisõhukvaliteet üldiselt hea. Probleeme esineb linnades, kus on palju nii saasteallikaid kui ka nendega kokku puutuvaid inimesi. Aruandes välisõhu mõju kohta Eesti inimeste tervisele on keskendutud peenosakestele ja eriti peentele osakestele, mis õhusaastes mõjutab vaimset tervist enim (Orru jt 2022). Ehkki viimase kümnendi jooksul on Eestis peenosakeste arv õhus langenud, ei ole põhjust rahuloluks. Liiklusintensiivsuse tõttu on Eesti suuremate linnade südametes õhukvaliteet ööpäeva eri aegadel varieeruv. Muret tekitab asjaolu, et paljud koolid, lasteaiad ja huvikoolid asuvad just kesklinna piirkonnas. Tallinna ja Tartu kesklinna lasteasutuste vahetus läheduses on avalikus kasutuses või asutuste töötajatele mõeldud parkimiskohad, mis saastavad laste mängimise ja liikumisruumi ning mõjuvad tervisele negatiivselt. Paljudes Euroopa riikides (Holland, Ühendkuningriik jne) on parkimine lasteasutuste juures keelatud. Autodega lasteasutuste juurde sõitvad ja lapsi automootorit seiskamata ootavad vanemad on suured saasteallikad nii välisõhule, mullastikule kui ka lähedal asuvate lasteasutuste siseõhu kvaliteedile. Täna on teadmata ruumide siseõhu kvaliteedi mõju vaimsele tervisele, sest seda ei ole saasteallikate seisukohast uuritud. Arvukad juhtumiuuringud välismaalt lubavad oletada, et see seos on olemas, kuigi seda teemat ei ole ka rahvusvahelisel tasandil põhjapanevate järelduste tegemiseks piisavalt uuritud.

WHO on juba 2011. aastal viidanud mürale kui tõsisele negatiivse tervisemõjuga saasteallikale, kuid vaimse tervise probleemide põhjuslikku seost mürasaastega on ebapiisavalt uuritud (Guha 2022). Põhjusena saab välja tuua müra salakavala olemuse – me ei pane liiklusmüra tähele, sest see on pidev harjumuspärane foon. Samuti on müra tunnetuslikult vähem ohtlik kui näiteks liiklusõnnetus. Lapsed on kõikide saasteallikate suhtes tundlikumad kui täiskasvanud ning nad on haavatavamad ka mürast, mis võib muu hulgas halvendada nende kognitiivseid võimeid (Gill 2021). Seetõttu on täiskasvanutel raske adekvaatselt hinnata mürasaastet laste seisukohast.

Keskkonnasaaste mõju vaimsele tervisele on arutuse all ka põllumajanduses.
Näiteks on aktiivses uurimisjärgus glüfosaadi mõju vaimsele tervisele (Ong-Artborirak jt 2022; Soares jt 2021). Glüfosaati sisaldavaid herbitsiide kasutatakse laialdaselt põllumajanduses umbrohutõrjevahendina, aga ka vahetult enne saagikoristust, et ühtlustada vilja valmimise aega. Teine glüfosaadi kasutusvaldkond Eestis on taristute (maanteed, raudteed, õuealad) ning nendega külgnevate alade taimestiku piiramine. Eesti põllumuldade vaatlused ning pinna- ja põhjavee uuringud osutavad, et glüfosaate ning selle laguprodukte leidub looduskeskkonnas üha enam (Helm jt 2020). Glüfosaadi sattumisel soolestikku võib see tingida mikrobioomi muutusi, mis omakorda võivad esile kutsuda ärevust ja depressiooni (Barnett jt 2022). Riigikontrolli (2018) audit viitas, et taimekaitsevahendite reostus põhjavees on hakanud suurenema. Samuti on suurenenud nitraadi sisaldus põhjavees. Nitraadiga saastunud vee kasutamine aga võib tekitada depressiooni sümptomeid (Theron 2022).

Peatüki kolmas artikkel (vt Sooväli-Sepping jt) vaatleb lähemalt ehitatud elukeskkonna mõju inimeste vaimsele heaolule. Ruumiplaneerimise, liikuvuse ja arhitektuuri seostamine vaimse heaoluga väärib süvendatud selgitamist, sest siiani on seda teemat puudutatud Eestis vaid argivestluste tasemel.
Eestis puudub avalikus sektoris hea praktika loodava taristu, ehitusobjekti või planeeringu mõju hindamiseks inimeste vaimse tervise ja heaolu seisukohast.

Samuti on Eestis selles valdkonnas veel vähe uuringuid, kuid head näited Euroopast võiksid olla eeskujuks ning lihtsalt kohaldatavad ka Eestis.

Paigad, kus inimesed kõige rohkem aega veedavad, mõjutavad nende tervist kõige rohkem. Enamik inimesi veedab põhiosa elust hoonete sees. Tänapäeva ehitatud keskkonda ja hoonete siseruume ei ole pahatihti kas teadmatusest või hoolimatusest kujundatud vaimset tervist toetavaks. Selle peamiseks põhjuseks on üldine vähene arusaam sellest, kuidas ehitatud keskkond vaimset heaolu mõjutab. Ehitusturu jaoks puuduvad selged juhised, milliseid inimeste vaimset heaolu soodustavaid ehitatud keskkondi propageerida. Hoisington (2019) toob välja, et insener-tehnilised parameetrid on seatud rajatavate hoonete temperatuurile, valgusele ja õhule. Neist esimene, temperatuur, on individuaalne ja tunnetuslik parameeter, mille mõju vaimsele heaolule on kaudne. Ebapiisav päevavalgus siseruumis võib suurendada depressiooni esinemise võimalikkust kuni 60%. Hästi läbimõeldud valguslahendused seevastu parandavad nii kehalise kui ka vaimse tervise näitajaid.

On veel mitmeid lahendusi, kuidas ehitatud keskkonna kujundamisega inimeste vaimset heaolu ning sooritusvõimet parandada. Poolavalike hoonete (lasteaiad, koolid, töökohad) arhitektuur ning sisekujundus saavad vaimset tervist toetada selliste stimuleerivate ja lõõgastavate lahendustega nagu roheseinad ning omaette olemise ja vaikuse nurgad. Töökeskkonna ja avaliku ruumi rikastamine taimedega, puidu kasutamine interjööris, looduspildid seintel, puhkekohad katuseterrassidel, sügiseste lehtede sahistamise kohad, puude kohina ja linnulaulu kuulamise kohad, digitaalsed looduse simulatsioonid – kõikidel neil on meelt rahustav mõju. Sedasorti lahendused ja head praktikad Eestis ja mujal võiks kokku koguda interaktiivsesse elektroonilisse kataloogi, mida iga sisekujundaja saab täiendada ning iga koolidirektor, raamatukogu juhataja või muu asutuse juht vabalt kasutada.

Euroopa sotsiaaluuringu kohaselt kogevad Eesti inimesed sotsiaalset eraldatust tunduvalt enam kui Lääne-Euroopa inimesed. Sarnaselt teiste Euroopa riikidega on paljud Eesti leibkonnad eriti linnades üheliikmelised. Sedalaadi elamismustri muutus seab senisest teistsugused ootused avaliku ruumi kvaliteedile, mis võimaldaks sotsiaalset interaktsiooni. Sotsiaalne interaktsioon võib tähendada lihtsalt teisest inimesest möödakõndimist, juhuslikke kohtumisi, ühist aialapi hooldamist jms. Tunnetatud sotsiaalsel seotusel on selge positiivne mõju vaimsele tervisele. Lihtsalt öeldes: inimene vajab teist inimest oma läheduses.

Ehitatud keskkond (nii avalik ruum kui ka hoonete siseruumid) mõjutab inimeste eluviisi ja käitumisharjumisi märksa rohkem, kui sellele regulatsioonides ja avalikes aruteludes tähelepanu pööratakse.

Eesti linnastunud elukeskkonna üks juurprobleeme on autokeskne planeerimine. Gill (2021) toob välja, et kui lastel on vaimse tervise häired, siis on nende põhjustajaks sageli halb linnakeskkond. Liikluse intensiivsuse kasv on muutnud just laste võimalusi väljas iseseisvalt aega veeta. Autokesksete piirkondade planeerimine, mis tähendab majade ümber üha uute parkimiskohtade loomist ja uute sõiduteede rajamist, vähendab laste mängu- ja iseseisva liikumise vabadust ning surub neile peale tubased tegevused. Märkamatult on vanadest elurajoonidest kadunud staadionid, palliplatsid, metsatukad. Vajadus tunduvalt rohkem tähelepanu pöörata eri vanuses laste ja noorte, aga ka eakate mänguväljakutele nii Eesti linnades kui ka asulates on suur. Sedalaadi tegelusruumid peaksid elukeskkonna kujundamisel ja tervisekäitumise suunamisel olema kohaliku omavalitsuse strateegiline eesmärk. Kaasava eelarve hääletused ja vabatahtlike pingutused (nt MTÜ Liikuma Kutsuv Kool) oma praegusel kujul on ebapiisav viis suunata inimeste tervisekäitumist. Eesti kliimatingimustega sobivaid häid näiteid tegelusruumide kohta leidub palju Euroopas ja Põhjamaades. Olulise panuse nii tegeluskohtade kujundamisesse kui ka nende kohtade paigutamisesse linnaruumis saavad anda eriala eksperdid ning teadlased meil ja mujal.

Vaimset heaolu toetav eluviisivalik on liikumine. Kõndimine pakub võimalust spontaanseteks kohtumisteks, võimalust näha, mis toimub tänavatel, milline on ilm. Inimkeskse linnaplaneerimise eestkõneleja David Sim (2021) toob välja mitmeid kõndimise võlusid – kõndimine võimaldab meelelist kogemust, kontakti ümbritseva keskkonnaga ning sotsiaalset suhtlust. Liikumisvabadust võimaldab ka jalgratas. Hea jalgrattataristu olemasolu on eeldus, et lapsed saavad iseseisvalt liikuma. Viimased Euroopa terviseuuringud kinnitavad, et kõige kasulikum liikumisviis inimese tervisele on jalgrattaga sõitmine, mis võimaldab kiirelt liikuda ühest punktist teise, põletab kaloreid ja tekitab heaolutunde. Nii Eesti kui ka Euroopa linnades on pooled autosõidud viie kilomeetri pikkused. Nende sõitude asendamine jalgrattasõiduga toob suurt kasu inimeste tervisele. Eesti ilm ei pruugi küll soodustada jalgrattaga liikumist viiel kuul aastas, kuid ülejäänud seitse kuud lubab ilm jalgrattaga sõita, nii nagu seda tehakse meie naabrite juures Soomes.

Moodsa meditsiini algusaegadel rajati psühhoneuroloogia haiglaid loodusesse, eemale linnakärast. Loomulik päevavalgus palatites ja arstikabinettides, võimalus nautida päikesepaistet, värske õhk, võimalus loodust vaadata ja loodusesse minna – kõigil neil teguritel arvati olevat terapeutiline mõju (Battisto ja Wilhelm 2020). Ka tänapäeva haiglate, eakate kodude, taastusravikeskuste ning teiste tervishoiuasutuste arhitektuuri puudutavas eksperdiarutelus on kesksel kohal mõte looduslähedusest ja looduslikkusest – alates hoone asukohast, hoonet ümbritsevast maastikuarhitektuurist, ehitusmaterjalist kuni sisedisaini lahendusteni (Kraus jt 2020). Looduskeskkond ei mõju tervistavalt vaid haigetele inimestele, seda vajavad ka terved inimesed. Looduskeskkonnas viibimine stimuleerib, säilitab ja tugevdab vaimset tervist, sealjuures ka stressiga hakkamasaamist (Bosch jt 2018).

Loodusesse ei peaks spetsiaalselt minema või sõitma, et tunda tervistavat heaolu.
Mida rohkem loodust on linnas – tänavatel, väljakutel, bussipeatustes, korterelamute ümbruses – seda tervemad on inimesed.

Linnastumine, mis on tähendanud Eesti linnade rohealade osalist täisehitamist, on vähendanud meie võimalusi viibida looduses, olla looduse sees. See on viinud kultuurikatkestuseni, mis on seotud muutustega meie harjumustes ja väärtustes. Näiteks võib sedalaadi katkestus tuua harjumuse kontrollida steriilsust endal ja enda ümber: hirm käsi mustaks teha ja higistada, soovimatus brändiriideid määrida, märgi puulehti kodumaja ette pargitud autolt korjata, vastikustunne lendavate putukate suhtes. Kontakti loodusega on viimastel kümnenditel välja tõrjunud tehnoloogia. Õues olemise asemel veedavad alla kaheksa-aastased lapsed digivahendites aega üle kahe tunni ööpäevas, teismelised seitse ja pool tundi ning täiskasvanud kasutavad digivahendeid rohkem kui kümme tundi ööpäevas (Bosch ja Bird 2018). Sellel tehnointensiivsel linnastunud eluviisil on negatiivne mõju kehalisele ja vaimsele tervisele ning laiemalt arusaamale, miks looduskeskkonda on vaja ja kuidas see on meie tervisele kasulik.

Eesti linnu iseloomustav autokeskne ja loodusvaene linnaruum on tunnistaja tehnokraatlikust lähenemisest keskkonnale, mis seab esiplaanile linnataristu insenertehnilised lahendused maa all ja maa peal. Tagaplaanile on jäetud inimese füüsilised, sotsiaalsed ja emotsionaalsed vajadused, sest loodusliku keskkonna haldamist linnaruumis peetakse majanduslikuks kuluks. Linnaruumi parandamiseks saab appi võtta looduslähedased lahendused. Need – tehnilises keeles looduspõhised lahendused kui kliimamuutusega kohanemise viisid on maastikuarhitektuurile toetuv inseneeria valdkond, mida on praktiseeritud nii välismaal kui ka Eestis linnakeskkonnas. Seni on vähe teadvustatud nende lahenduste mõju inimese heaolule. Looduslikel veesilmadel ja linlikel märgaladel, mis on ka vihmavee ja vihmast tulenevate tulvavete kogumise kohad, ning teistel looduslähedastel lahendutel on selge lisandväärtus ka inimese vaimsele seisundile. Looduslähedasi lahendusi võiks rohkem ja julgemalt linnaruumis kasutada, sest neil on mõju korraga nii tervisele, linnaruumi kliimakindlaks muutmisele kui ka ruumiesteetikale.

Linnade rohealad pakuvad inimestele võimalust viibida puhtamas keskkonnas, puhtama õhuga piirkondades. Rohealad on kohad aktiivseks liikumiseks ja sportimiseks, üksi olemiseks ja kaaslastega kohtumiseks. Rohealadel on vaimset tervist taastav mõju – veres väheneb kortisoolitase, veresooned täituvad hapnikuga ning me tunneme end lõõgastunult ja rahulolevalt. Võiksime eeldada, et inimesed käivad vaba aega veetmas rohealadel. Ka suurandmed kinnitavad, et elanikkonna kokkupuudet rohelusega terves Eestis võib hinnata heaks (Orru jt 2022). Ometi on uuringud näidanud, et see eeldus on eksitav (Plüschke-Altof ja Sooväli-Sepping 2022). On mitmeid põhjusi, mis takistavad inimestel rohealasid kasutamast. Näiteks võib inimene olla eluetapis, mis ei võimalda elurutiini lülitada rohealadel käimist. Eestis on linnade rohealade ligipääsetavus probleem, see võib olla takistatud nii vanemaealistel, lastel ja noortel kui ka lapsevankritega emadel. Eesti suuremate linnade rohealad on vähenenud eelkõige ehitustegevuse tõttu.

Eestis on arvukalt ka sinialasid, millel nagu rohealadelgi on vaimset tervist taastav mõju. Elanikonna suhet ja kokkupuudet sinialadega ei ole siiani Eestis süsteemselt uuritud ega planeeritud. Kokkuvõtteks, Eestis on inimestel piisavalt võimalusi nautida vaikust ja eraldatust looduses, eemal inimtekkelistest objektidest. Joonis 5.0.1 toob välja taoliste kohtade paigutuse ja nende kauguse müraallikatest ehk teisisõnu – vaikuse maastikud.

Kokkuvõte

Füüsiline keskkond mõjutab vaimset heaolu rohkem, kui seda siiani Eestis on teadvustatud. Inimese heaolu sõltub teda igapäevaselt ümbritsevast looduslikust keskkonnast. Viimaste aastate rahvusvahelised projektid ning teadustulemused tõendavad üheselt: vaja on rohkem loodust linna sees ja loodus peab olema igaühele lihtsalt kättesaadav. Samuti näitavad viimased teadustulemused, et igapäevane liikumine kas jalgsi, ühistranspordi või jalgrattaga on rahvastiku tervise võti, sealhulgas vaimse heaolu looja.

Vaimset tervist toetava Eesti elukeskkonna kujundamine eeldab tervisemõjust lähtuvat ruumilist planeerimist ja teadlikku elukvaliteeti parandava elukeskkonna kujundamist. Kuidas selleni jõuda? Omavalitsuste tasandil on vajadus parandada kõigi ametnike teadlikkust ja omavahelist strateegilist koostööd. Häid näiteid ja eeskuju leiab teistest Euroopa riikidest küllaga. Vaja on täiendavat õhusaaste seiret ning tegeleda tuleks Eesti linnakeskkondade õhukvaliteedi probleemide ning liiklusest tuleneva müraga linnaruumi planeerimise tasandil.

Keskkonnasaastel on mõju vaimsele heaolule ja tervisele. Nitraatide ja glüfosaatide tervisemõju hindamine on praegu keerukas probleem. Uuringuid, mis seostavad taimekaitsevahendite mõju vaimse tervisega, on vähe ning Eestis selle valdkonnaga ei tegeleta. Kuna mõju inimese mikrobioomile on teadaolevalt olemas ja sellel on omakorda mõju vaimsele tervisele, tuleks tähelepanelikult jälgida teaduslikku arutelu.

Keskkonnasaastel on tugev mõju kliimale. Kliimamuutusel on sotsiopsühholoogilised tagajärjed ning oluline on neid ühiskonnas märgata ning aktiivse tegevusega murelikkuse fooni ühiskondlikul tasandil vähendada. Inimestena sõltume keskkonnast, kus elame. Mida puhtam, loomulikum, looduslikum on elukeskkond, seda tugevama vaimse vastupanuvõimega on ühiskond.

Barnett, J. A., Bandy, M. L., Gibson, D. L. 2022. Is the use of glyphosate in modern agriculture resulting in increased neuropsychiatric conditions through modulation of the gut-brain-microbiome axis? – Frontiers in Nutrition, 9. https://doi.org/10.3389/fnut.2022.827384.

Battisto, D., Wilhelm, J. J. 2020. Architecture and Health: Guiding principles for practice. New York: Routledge, 1–25.

Bosch, M. van den, Bird, W. 2018. Setting the scene and how to read the book. – Bosch, M. van den, Bird, W. (eds.). Oxford Textbook of Nature and Public Health: The role of nature improving the health of a population. Oxford: Oxford Academic, 3–10.

Bosch, M. van den, Ward Thompson, C., Grahn, P. 2018. Preventing stress and promoting mental health. – Bosch, M. van den, Bird, W. (eds.). Oxford Textbook of Nature and Public Health: The role of nature improving the health of a population. Oxford: Oxford Academic, 108–115.

Conroy, G. 2019. ‘Ecological grief’ grips scientists witnessing Great Barrier Reef’s decline. – Nature, 5737774, 318–319. https://doi.org/10.1038/d41586-019-02656-8.

Gill, T. 2021. Urban Playground: How child-friendly planning and design can save cities. London: RIBA Publishing.

Guha, M. 2022. Noise pollution and mental health. – Journal of Mental Health, 31(5), 605–606. https://doi.org/10.1080/09638237.2022.2118694.

HDR 2022 – Human Development Report 2021/2022: Uncertain Times, Unsettled Lives: Shaping our future in a transforming world. New York: United Nations Development Programme. https://hdr.undp.org/content/human-development-report-2021-22.

Helm, A., Kull, A., Veromann, E., Remm, L., Villoslada, M., Kikas, T., Aosaar, J., Tullus, T., Prangel, E., Linder, M., Otsus, M., Külm, S., Sepp, K. 2020 (täiendatud 2021). Metsa-, soo-, niidu- ja põllumajanduslike ökosüsteemide seisundi ning ökosüsteemiteenuste baastasemete üleriigilise hindamise ja kaardistamise lõpparuanne. ELME projekt. Tellija: Keskkonnaagentuur (riigihange nr 198846).

Helm, A., Nurme, S., Sõber, V., Meriste, M., Aavik, T. 2020. Riigiteede niidetavate pindade ja hekkide korrashoid. Aruanne. Nordic Botanical OÜ.

Hoisington, A. J., Stearns-Yoder, K. A., Schuldt, S. J., Beemer, C. J., Maestre, J. P., Kinney, K. A., Postolache, T. T., Lowry, C. A., Brenner, L. A. 2019. Ten questions concerning the built environment and mental health. – Building and Environment, 155, 58–69. https://doi.org/10.1016/j.buildenv.2019.03.036.

Kraus, S., Renner, K., Battisto, D., Jacobs, B. 2019. Creating Healthy Communities Through Wellness Districts. New York: Routledge, 115–140.

Ogunbode, C. A., Doran, R., Hanss, D., Ojala, M., Salmela-Aro, K., van den Broek, K. L., Bhullar, N., Aquino, S. D., Marot, T., Schermer, J. A., Wlodarczyk, A., Lu, S., Jiang, F., Maran, D. A., Yadav, R., Ardi, R., Chegeni, R., Ghanbarian, E., Zand, S., … Karasu, M. 2022. Climate anxiety, wellbeing and pro-environmental action: Correlates of negative emotional responses to climate change in 32 countries. – Journal of Environmental Psychology, 84. https://doi.org/10.1016/j.jenvp.2022.101887.

Ong-Artborirak, P., Boonchieng, W., Juntarawijit, Y., Juntarawijit, C. 2022. Potential effects on mental health status associated with occupational exposure to pesticides among Thai farmers. – International Journal of Environmental Research and Public Health, 19(15), Article 15. https://doi.org/10.3390/ijerph19159654.

Orru, H., Teinemaa, E., Maasikmets, M., Keernik, H., Paju, M., Sikk, A., Tamm, T., Lainjärv, H. M., Kriit, H., Lõhmus Sundström, M. 2022. Välisõhu kvaliteedi mõju võrdlus inimeste tervisele Eestis aastatel 2010 ja 2020 ning õhusaaste tervisemõjude prognoos aastaks 2030. Lõpparuanne. Tartu: Tartu Ülikool, Eesti Keskkonnauuringute Keskus.

Riigikontroll 2018. Riigi tegevuspõhjavee kaitsmisel. Riigikontrolli aruanne Riigikogule. https://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/2455/Area/15/language/et-EE/Default.aspx.

Sim, D. 2021. Pehme linn. Tihedus, mitmekesisus ja lähedus argielus. Tallinn: Eesti Arhitektuurikeskus.

Soares, D., Silva, L., Duarte, S., Pena, A., Pereira, A. 2021. Glyphosate use, toxicity and occurrence in food. – Foods, 10(11), Article 11. https://doi.org/10.3390/foods10112785.

Theron, L. C., Abreu-Villaça, Y., Augusto-Oliveira, M., Brennan, C., Crespo-Lopez, M. E., de Paula Arrifano, G., Glazer, L., Gwata, N., Lin, L., Mareschal, I., Mermelstein, S., Sartori, L., Stieger, L., Trotta, A., Hadfield, K. 2022. A systematic review of the mental health risks and resilience among pollution-exposed adolescents. – Journal of Psychiatric Research, 146, 55–66. https://doi.org/10.1016/j.jpsychires.2021.12.012.

WHO 2011. Burden of disease from environmental noise: Quantification of healthy life years lost in Europe. Copenhagen: World Health Organization. Regional Office for Europe. https://apps.who.int/iris/handle/10665/326424.