Psühhosotsiaalsed ehk suhtekeskkonnad ja vaimne heaolu
- Mida keerulisem ja muutlikum on ühiskond, seda rohkem on vaimse heaolu säilitamiseks vaja iga inimese iseseisva ja ühise tegutsemise oskust.
- Heaolu ja kogu ühiskonna sidususe seisukohalt on määrava tähtsusega igaühe avatud ja aktiivne osalemine ning üksteist austav suhtlus nii kogukonna (sh pere, kooli, töökoha) kui ka kogu ühiskonna tasandil.
- Juba lapsepõlves kogetud toetavad suhted perekonnas ja koolis, läbi elukaare säiliv õppimis- ja kohanemisvõime ning põlvkondadevaheliste kontaktide hoidmine toetavad vaimset tervist ja heaolu kõrge eani.
Käesolevas peatükis räägime vaimsest tervisest ja tunnetatud heaolust perekonnas, hariduses ja tööelus, st psühhosotsiaalsetes ehk suhtekeskkondades, mida inimesed ise iga päev loovad suhtes iseenda ja teiste inimestega ning ühiskonnaga laiemalt. Bioökoloogilise lähenemise (Bronfenbrenner ja Morris 2006) järgi on inimene nii otse kui ka vahendatult seotud ühiskonna toimimise eri tasanditega, panustades nendesse ise ja olles ise nendest mõjutatud. Näiteks pereliikme tunnetatud heaolu on seotud tema isiklike omadustega (nt ettevõtlikkus, tervis, erivajadused) ja suhtlemisoskustega, mis aitavad tal toime tulla olukordadega perekonnas, koolis, tööelus ja mujal. Inimese tegutsemisele avaldavad mõju riigi poliitika (nt pere-, tööhõive-, hariduspoliitika), ühiskonna üldine seisukord (nt olukord tööturul, perekondade arengujooned, haridusvõimalused, IT-võimekus, pandeemia, sõjaärevus) ja abistavad süsteemid (nt teenused, toetused, programmid; kogukondlik ja vabatahtlik tegevus).
Igas vanuses inimene vajab toetavaid ja hoolivaid inimesi enda ümber, ta vajab Bolwby (1982) sõnutsi vähemalt ühte lähedast suhet, et toimuks positiivne eneseareng ja süveneks turvatunne. Soovitavalt võiks lähedasi suhteid olla aga rohkem kui üks. Ka suhtekeskkondi, millega inimene ennast tähendusrikkalt seostab, võiks olla mitmeid, sest inimese loomulikuks vajaduseks on kuulumine perekonda, kooliklassi, kogukonda, kolleegide, huviala- ja mõttekaaslaste hulka, st olla ühiskonna eri osadega seotud.
Inimesele on omane võime tõlgendada oma kogemusi, anda neile hinnanguid, kuid selleks vajab ta informeeritust, aktiivset osalust, võimalusi valikute tegemiseks kokkulepitud reeglite ja normide piires – inimene vajab ühist tegutsemist ühiste eesmärkide nimel. Kriitiline on see seoses lastega, kelle puhul on levinud arvamus, et n-ö õige lahendus on täiskasvanu käes, mistõttu laste arvamust ei ole vaja küsida.
Lastelt küsides võib ilmneda aga ootamatuid tõsiasju, mis ei ole täiskasvanutele mugavad. Näiteks kui küsida lastelt kooli meeldivuse kohta, siis selgub, et vanuse kasvades meeldib kool üha vähem: see jääb rahvusvahelistes võrdlustes vaevu riikide keskmise lähedale. Selgub, et õpilased väärtustavad koolis olukordi, kus nende arvamust küsitakse ja nendega arvestatakse, kuid sageli tehakse seda nende hinnangul ebapiisavalt. Sama seaduspära tuleb ette ka töömaastikul, kus töötaja võimalused töö korralduse asjus kaasa rääkida on piiratud. Järgnevate artiklite analüüsidest selgub, et just sellistel puhkudel on nii õpilaste kui ka töötajate stressitase tõusnud ja heaolutase langenud (vt Valk jt ning Kovaljov jt käesolevas peatükis).
Suhtekeskkondades saavad kokku eri maailmanägemised, isiklik haavatavus ning vastupidavus.
Heaolu ja vaimset tervist toetab, kui suhtlevad pooled on ühiste eesmärkide nimel koostöövalmid, üksteist kuulavad ja austavad. COVID-19 pandeemia vallandumine ja sellega seotud tunnetatud heaolu üldine langus näitas aga, et me kõik oleme haavatavad ning et tulevik on üha vähem prognoositav (vt Märtsin jt, Valk jt ning Kovaljov jt käesolevas peatükis).
Ühiskonnas sidusana püsimine sotsiaalse ebavõrdsuse ja globaalse ärevuse kasvu ning ootamatuste (nt COVID-19 pandeemia, sõjaoht) kontekstis paneb proovile inimeste toimetuleku- ja vastupanuvõime stressile ning annab hoolivale suhtekeskkonnale senisest suurema tähenduse. Kuigi nii lapse kui ka täiskasvanu esmaseks suhtekeskkonnaks on perekond, ei tähenda see vaid suhteid pereliikmete vahel, vaid hoopis laiemat suhete võrgustikku, seostudes muu hulgas nii haridusmaastiku kui ka tööeluga.
Hoolivad suhted perekonnas aitavad toime tulla nii tööl kui ka koolis ettetulevate raskustega. Ootamatused tööturul panevad proovile tahte elukestvaks õppeks. Vanemad, kelle kooselusuhted purunevad, peavad omandama uusi vanemlikke oskusi, olemaks piisavalt hea vanem perekonna laienenud suhtevõrgustikus.
Vanemaealised, kes on aga elu jooksul suhtevõrgustikke arendanud ja nendesse panustanud, võivad kogeda suuremat osalust ühiskonnas ja kõrgemat tunnetatud heaolu (vt Sakkeus jt käesolevas peatükis). Pandeemia aeg muutis perekonna–töö–kooli vahelised piirid endisest hägusemaks ja kahandas üldist eluga rahulolu (vt Kovaljov jt käesolevas peatükis). Pandeemiaaegsed toimimise mustrid sisaldavad õppetunde tulevikuks, küsimus jääb, kuidas neid arukalt ja heaolu toetavalt kasutada.
Keeruka ühiskonna tunnusmärgiks on mina-kultuuri ja välise edunõude süvenemine. See väljendub iseseisva ja üheskoos toimimise võimes ning erineval moel süvenevas enda võrdlemises teistega. Näide isetoimimisest on iseseisva otsustuspädevuse kasv töövormide mitmekesistumise taustal (vt Kovaljov jt käesolevas peatükis). COVID-19 pandeemia ajal ilmnes, et paremate enesejuhtimise oskustega õpilased tulid paremini toime ootamatu üleminekuga distantsõppele (vt Valk jt käesolevas peatükis). Mina-kultuuri pahupooleks on eluoskuste ebapiisavus koostegutsemisel, sealhulgas ebavõrdne kohtlemine, mittekaasamine, kiusamine nii perekonnas, koolis kui ka tööl, mis ohustab osaliste heaolu ja vaimset tervist (vt Märtsin jt, Valk jt ning Kovaljov jt käesolevas peatükis).
Teistega võrdlemine ja edunõue väljendub selgelt haridusmaastikul, kus õpiedu peetakse tulevikuühiskonna sotsiaalse headuse formaalseks garantiiks, mistõttu tuleb ette, et lapse õppetööle kuluv aeg (sh kodused ülesanded, huvitegevus) ületab täiskasvanu tööpäeva pikkuse. Laste vaimse tervise ja heaolu mõttes on ohtlik, kui edunõuet rakendatakse lastele varasest east. Üldhariduses toimuv õpitulemuste võrdlemine nii kohalikult kui ka rahvusvaheliselt jagab õpilasi, koole, riike n-ö paremateks ja kehvemateks ning rõhutab õpilaste ebavõrdsust, samas kui laste heaolu koolis kahaneb nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt vanuse kasvades (vt Valk jt käesolevas peatükis).
10-aastane laps: „Sa ei pea püüdma igas asjas parim olla, kuid pead töötama selle nimel, et olla parim mõnes asjas. Ma saan edukaks, kui ma õpin ja töötan kõvasti.“ 8-aastane laps: „Mõni inimene vajab abi selleks, et edu saavutada.“
Miller ja Almon (2009) on veendunud, et lapse aja liigne organiseerimine alushariduses vaba mängu arvelt piirab tema tulevikku suunatud toimevõimekuse ja loovuse arengut.
Nad viitavad uurimustele, mis kinnitavad, et lastel, kes saavad vabalt mängida, on paremad keelelised ja sotsiaalsed oskused, nad on võrreldes mittemängijatega empaatilisemad, rikkama kujutlusvõimega ja nad saavad paremini teistest inimestest aru. Nad on ka vähem agressiivsed, suurema enesekontrolli võime ja teravama mõtlemisega. Ühine mäng eakaaslastega leevendab ka mureliku lapse stressi. Mängu stressi alandav toime ilmnes COVID-19 esimese laine eriolukorra aegu, kui nii lapsed kui ka täiskasvanud pereliikmed veetsid varasemast rohkem aega kodus ühiselt erinevaid mänge mängides – suurenes peresisene ühtsus ja turvatunne (vt Märtsin jt käesolevas peatükis).
Paarisuhe on inimese elus olulisim heaolu allikas, laste olemasolu lisab heaolutunnet. Ootused perekondlikule lähedusele, turvalisusele ja koostoimimisele on kõrged isegi Eesti ühiskonda iseloomustava perekonnastruktuuride mitmekesisuse ja subjektiivse perekonna piiride ähmastumise taustal ja eriti laste puhul. Vananevas ühiskonnas on lapsed aga kõrgelt väärtustatud, mis esitab väljakutse vanematele olla hea vanem ka siis, kui lastega koos ei ela. Laste hinnangul on perestruktuuri muutuste suhtes tüdrukud poistest tundlikumad. Tunnetatud heaolu riskiks on eriti tüdrukute puhul elamine kasuvanemaga peres (vt Märtsin jt käesolevas peatükis).
Ühiskonnas on toimunud normatiivne nihe: süvenemas on arusaam võrdsest vanemlusest, mille toetuseks on välja arendatud mitmeid perepoliitilisi meetmeid, sealhulgas teenuseid, mis aitavad peresisest hoolduskoormust vähendada. Uurimused näitavad, et vanem põlvkond soovib säilitada heaolu toetavat iseseisvat toimevõimekust võimalikult kaua, mistõttu sugeneb vanemas eas paarisuhtesse uus heaolu kahandav nüanss – lähedase hooldamise vajadus. Analüüsidest ilmneb, et hoolduskoormuseta ja üksi elavad naised hindavad oma heaolu kõrgemalt kui üksi elavad mehed (vt Sakkeus jt käesolevas peatükis).
Eestis on kolme põlvkonna ühise leibkonnana elamine vähe levinud. Seoses töömigratsiooni ja kultuuritaustade mitmekesistumisega on pered muutunud n-ö rahvusvahelisemaks.
See tähendab, et perekond kui võrgustik ületab üha sagedamini riikide piire, luues tingimusi põlvkondade omavaheliseks kaugenemiseks, millega seoses kahaneb ka põlvkondlikult ülekantav tarkus. Vähem on nn maavanaemasid, kellega koos igapäevatarkusi omandada, rohkem aga riigipiiri taga elavaid lapselapsi, kellega kohtutakse võib-olla vaid kord-paar aastas. Vanema põlvkonna tähtsus laste elus ilmnes COVID-19 eriolukorra ajal, kui lapsed kirjeldasid oma igatsust vanavanemate järele ja muret nende tervise pärast (vt Märtsin jt käesolevas peatükis).
Keerukas ühiskonnas mitmekesistuvad nii töö kui ka tööga seotud suhte- ja suhtluskeskkonnad (virtuaalsed, reaalsed; kohalikud, rahvusvahelised, globaalsed jne). COVID-19 olukorra analüüsist ilmnesid mitmed uue aja dilemmad. Näiteks kaugtöö ja iseseisva otsustuspädevuse kasv versus töötaja usaldusväärsus tööandja silmis; töö ebakindluse kasv versus kuulumistunne jne (vt Kovaljov jt käesolevas peatükis). Pandeemia või mitte, kuid üha rohkem ettevõtteid kohandavad töökorraldust paindlikumaks, pakkudes võimalusi töötamiseks nii kontoris kui ka sellest eemal. Hübriidtöö puhul muutub paratamatult ka töö suhtekeskkond.
Uurimused tõendavad, et tööhõives püsimine on võrreldes mittetöötamisega heaolu garantii: töö hoiab seotust ühiskonnaga ja ühiskonna sidusana (vt Kovaljov jt käesolevas peatükis).
Lisaks toidab tööõhkkond enesearengut, suurendades igaühe enesetõhusust. On ilmne, et muutused tööturul ei piirdu vaid tehnoloogiate täiustamisega, vaid väljenduvad inimeste elamise viiside ja inimsuhete muutumises. Uued põlvkonnad lisavad suhtekeskkondadesse omi lahendusi – sisemist kirevust ja rikkust.
„Vanasti vanemad vist ei juurelnud ega analüüsinud ka nii palju selle üle, kuidas üks või teine asi nende lapsele mõjus ja mis võis toimuda sügaval hinges. Sellest on kahju, aga tänapäeval ollakse juba teadlikumad, kuigi tänapäeval on muresid rohkem ja need on komplitseeritumad.“ „Vanaema oli lihtsalt suurepärane inimene. Ta õpetas mulle läbi enda töökust, optimistlikult ja õiglaselt elule/inimestele vaatamist ja abivalmis olemist. Mäletan seda aega suure heldimuse ja tänutundega.“
Õppima ergutavad ühelt poolt inimese loomupärane uudishimu ja teiselt poolt nõudmised nii vanemlikele oskustele pereelus, uute oskuste omandamise vajalikkus tööelus kui ka hariduslike võimaluste laienemine ühiskonnas. Inimene õpib, olles osaline eri eluvaldkondades ja panustades eri suhtekeskkondadesse. Õppimine toimub igal pool ja mitmes vormis, nii formaalselt, mitte- kui ka informaalselt.
Elukestev õppimine toetab subjektiivset heaolu ja hoiab sotsiaalselt sidusana. Eriti tähtis on see ärevatel kiirete muutuste aegadel, kus elukaarel võib võtta võimust üksildus (töökaotus, eneseisolatsioon seoses pandeemiaga, põlvkondadevaheliste sidemete ja solidaarsuse kahanemine). Tasapisi on levimas heaolu loova hariduse diskursus, kus õpiedu ja -huvi toetavad nii iseseisvat kui ka ühistele eesmärkidele suunatud tegutsemist.
Selleks et püsida, eksisteerida, vajame nii era-, töö- kui ka sotsiaalses elus nn eksistentsiaalset intelligentsust, s.o oma tee leidmise oskust ja elu keerukatest olukordadest tulenevate valikute vahel navigeerimise oskust. Elukestev õppimine on tänapäeva reaalsus. Kool ei jaga lõpptõdesid, õppimine kestab läbi elu nii isiklikus, sotsiaalses kui ka professionaalses mõttes. Õpitakse eri kontekstides ja uutes olukordades, iseennast jätkuvalt avastades, endasse uskudes ja ennast väärtustades, teiste inimestega suheldes. Õpitakse elama tervislikku elu ebatervislikus maailmas ja panustama tervema ühiskonna loomisse.
Tuleb meeles pidada, et ebavõrdses ühiskonnas on lapsed ja noored üksteise suhtes ebavõrdses olukorras nii isiklike omaduste kui ka neid ümbritsevate keskkondade headuse mõttes. Nn klaaslagi ja klaaspõrand hoiavad nende sotsiaalset positsiooni ühiskonnas, määravad nende võimalusi ja heaolu. Laps ja noor aktiivse tegutsejana vajab toetust ja abi oma elu võimaluste loomisel ja elluviimisel – klaaslaest läbimurdmisel (nt oma eesmärkide teostamisel) ja klaaspõrandast allakukkumisest (nt koolist väljalangemisest) hoidumisel. Eriline tähendus vaimse tervise ja heaolu seisukohalt on kooli suhtekliimal. Koolikiusamine nii õpilaste kui ka õpilaste ja õpetajate vahel ohustab kõikide osapoolte heaolu ning sellel on pikaajalised tagajärjed vaimsele tervisele (Soo ja Kutsar 2021).
Huvitegevusega kaasneb suhtekeskkond, millel on lisaks laiahaardelisele arenguülesandele ka lapse heaolu toetav võime (vt Valk jt käesolevas peatükis).
Huvitegevus on heaolu seisukohalt tähtis mistahes vanuses inimesele kogukondliku kuuluvustunde, kultuuriloolisuse, tähendusrikkuse ja loovusele võimaluste andmise tõttu. Huvitegevus on näide valdkondadeülesest ennetustööst vaimse tervise heaks, ilma et see oleks otseselt määratletud vaimse tervise sekkumisena.
Tänases ühiskonnas oleme kõik, teadvalt või mitte, soovitult või mitte, meeldib see meile või mitte – elukunstnikud. Just kunstnikud, sest kunstnikud suudavad anda vormi ja kuju asjadele, mis muidu oleksid vormitud, kaootilised, juhuslikud, justkui umbropsu. Meilt oodatakse, et annaksime
oskuste arendamise kaudu oma elule eesmärgi ja sisu.
Kokkuvõte
Me oleme üksteisega seotud suhtekeskkondade kaudu. Nii nagu ühiskond on muutunud üha keerukamaks ja tulevik vähem ennustatavaks, muutuvad keerukamaks ka suhtekeskkonnad – perekonnad toimivate võrgustikena, töösuhted erinevates vormides ja viisidel, haridusmaastik oma mitmekesisuses. Suhtekeskkondi luuakse ühiselt, koos toimides. Hariduses on väga oluline pöörata õpiedu kõrval võrdväärselt tähelepanu ka õpikeskkonna kliimale ja õppurite austavale kohtlemisele ning aktiivse osalemise võimaldamisele hariduselus laiemalt. Tööturust eemale jäänute puhul on vaja leida uusi võimalusi nende tööturule toomiseks, oluline on eri vanuses inimeste töö tähendusrikkuse tunnistamine heaolu loomes ja vaimse tervise säilitamisel.
Selleks et märgata uusi tärkavaid sotsiaalseid probleeme ning leida uusi lahendusi olemasolevate probleemide kahandamiseks, on oluline eri vanuses inimeste heaolu seire neile tähendusrikastes suhtekeskkondades. Vaimse tervise probleemide tekkimisele järgneva sekkumise asemel tuleb suurem rõhk asetada ennetustööle, sh ühiskonna sidusust toetavale kogukondade arendamisele.
Bowlby, J. (1982). Attachment and Loss: Retrospect and Prospect. American Journal of Orthopsychiatry 52(4), 664–678. https://doi.org/10.1111/j.1939-0025.1982.tb01456.x
Bronfenbrenner, U., & Morris, P. A. (2006). The Bioecological Model of Human Development. W. Damon, & R. M. Lerner (toim.), Handbook of Child Psychology, Vol. 1: Theoretical Models of Human Development (lk. 793–828). New York: John Wiley.
Hildebrandt, S. (2009) Multiple Intelligences in the Knowledge-Based Society. C. Clouder, B. Heys, M. Matthes (toim.) Improving the Quality of Childhood in the European Union. Current Perspectives. (lk 142-151). Belgium: Alliance for Childhood European Network Foundation.
Miller, E., & Almon, J. (2009). Crisis in the Kindergarten. Why Children Need to Play in School. College Park, MD: Alliance for Childhood.
Soo, K., & Kutsar, D. (2021). Minu lapsepõlve ‘õnn’ ja ‘õnnetus’ seoses hariduse ja õppimisega: üliõpilaste mälestusi kooliajast. Mäetagused, 74, 99–124.