Kõikidel elusolenditel tuleb ellujäämiseks toime tulla keskkonna muutuste ja reageerimist vajavate katsumustega. Aeg-ajalt võib katsumuste hulk või raskus kujuneda nii suureks, et tekib emotsionaalne pingeseisund ehk stress. Stressi kuhjumine ning ebatõhusad katsed sellega toime tulla võivad mõjuda väga halvasti heaolule ja vaimsele tervisele. Näiteks ülemaailmne koroonakriis koos oma terviseriskide, teadmatuse, piirangute ning muude pingeallikatega tõstis paljude Eesti inimeste stressitaset.

Artikkel annab ülevaate tajutud stressi levimusest Eesti rahvastikus ning selle muutustest nii pikaajalises vaates kui ka koroonakriisi kontekstis. Lisaks käsitletakse strateegiaid, mis aitavad inimestel stressiga paremini toime tulla ning vähendada stressi negatiivset mõju.

Stressi ja sellega toimetulekut saab hinnata mitmeti. Artiklis toetume enesekohastele tajutud stressi mõõdikutele rahvastikupõhistes uuringutes. Enesekohane küsimustik on stressi levimuse hindamiseks mitte ainult mugav, vaid ka valiidne vahend, kuna stressreaktsiooni teke sõltub oluliselt sellest, kuidas inimesed olukordi ja stiimuleid tajuvad (Roddenberry ja Renk 2010).

Täpsemalt kasutame andmeid alates 1990. aastast iga kahe aasta järel toimunud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringust (TKU), TÜ Eesti geenivaramu 2021. aasta kevadel läbi viidud heaolu ja vaimse tervise veebiuuringust (EGV-HEVT), aastatel 2021–2022 läbi viidud Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringust (RVTU) ja Tervise Arengu Instituudi aastatel 2020–2021 läbi viidud rahvastikupõhisest küsitlusuuringust „Teadlikkus koroonaviirusest ja seotud hoiakud Eestis“ (COVID-19 kiiruuring).

Stress on organismi loomulik reaktsioon keskkonna muutuste ja väljakutsetega toimetulekuks. Sõnal „stress“ võib eri kontekstides olla pisut erinev tähendus, kuid

käesolevas artiklis tähistab see kehas ja psüühikas esinevat suhteliselt püsivat pingeseisundit, mis on tekkinud vastusena tunnetatud ohule. See määratlus peegeldub ka küsimustes, mida uuritavatele enesekohastes küsimustikes stressitaseme mõõtmiseks tavaliselt esitatakse: „Kas olete olnud stressis, pinge all?“ ning „Kõike oma elus toimuvat arvesse võttes, kui palju stressi te olete viimasel ajal tundnud?“.

Stress tekib üldjuhul kolme komponendi koostoimes:

1. stressor ehk potentsiaalselt ohtlik stiimul organismi sise- või väliskeskkonnas;
2. stiimuli tunnetamine toimetulekuressursse ületavana;
3. stressoriga toimetulekuks ressursse mobiliseeriv füsioloogiline ja emotsionaalne reaktsioon.

Stressoriks võib kujuneda mis tahes muutus organismi sise- või väliskeskkonnas, mis võib häirida organismi tasakaalu (Selye 1976). Kitsamas tähenduses seavad selle tasakaalu ohtu stressorid, mis viivad organismi eemale mõnest homöostaatilisest tasakaalupunktist, näiteks sobivast temperatuuri, vedelikusisalduse või toitainete vahemikust. Laiemas tähenduses rikuvad tasakaalu stressorid, mis ohustavad mõne psühholoogilise eesmärgi saavutamist: näiteks tööülesande lühike tähtaeg, oluline eksam või hirm nakatuda koroonasse.

Keskkondlik stressor on stressi tekkimiseks küll vajalik, kuid mitte piisav tegur. Üks ja sama olukord, näiteks koroona tõttu eneseisolatsiooni jäämine, võib ühes inimeses tekitada stressi, teises aga mitte. Seda erinevust seletab stressi teine komponent ehk stressori tunnetamine toimetulekuressursse ületavana. Toimetulekuressursiks võivad siinkohal olla võimalused, oskused, aga ka abivahendid ning inimesed, kelle poole abi saamiseks pöörduda. Näiteks ressurssideks, mis aitavad eneseisolatsiooniga toime tulla, on võimalus teha kaugtööd ja oskus oma aega hästi juhtida. Seega järgneb stressorile stressreaktsioon siis, kui indiviid tunnetab ühelt poolt, et stressor kujutab talle olulist ohtu, ning teiselt poolt, et ta ei suuda olemasolevate ressursside toel stressoriga hakkama saada ning olukorda piisaval määral kontrollida (Lazarus ja Folkman 1984).

Ressursse ületava nõudmisena tajutud stressor vallandab rea omavahel seotud muutusi kehas ja teadvuses. Stressorile reageerivad kehas kaks peamist süsteemi: sümpaatiline närvisüsteem¹ ning hüpotaalamuse-ajuripatsi-neerupealise telg². Koos avaldavad need laiaulatuslikku mõju tervele organismile: kiirenevad pulss ja hingamine, tõusevad vererõhk ja veresuhkru tase, suureneb verevool lihastesse, maksa ja ajju. Nende muutuste eesmärk on aidata organismil end mobiliseerida, et ettesattunud stressoriga efektiivselt toime tulla.

Kehalist stressreaktsiooni saadavad enamasti muutused psüühikas. Ühelt poolt tekib teadvuses tunne, mida inimesed kirjeldavad kui ebameeldivat pinget, muret ja ka stressi. Teiselt poolt suunab stress tähelepanu ning teisi kognitiivseid ressursse olukorraga seotud info töötlemisele. Sarnaselt sellele, kuidas kehaline stressreaktsioon aitab kehal pingutuseks valmistuda, aitavad stressiga kaasnevad muutused psüühikas väljakutsega toime tulla. Stress kui ebameeldiv tunne ajendab inimesi tegutsema, et pingest vabaneda, ning kognitiivsete ressursside investeerimine suurendab tõenäosust, et tegevus on tulemuslik.

Sageli saadab stressreaktsioonist ajendatud ja võimendatud käitumist edu ning probleem lahendatakse kiiremini, kui see ilma stressita oleks juhtunud. Kui aga nii ei lähe, võib inimene jääda stressiseisundisse pikemaks ajaks. Pikaajaline ehk krooniline stressreaktsioon kurnab organismi ning muudab indiviidi enam vastuvõtlikuks erinevatele kehalistele ja vaimsetele haigustele.

TKUs on tajutud stressi hinnatud üksikküsimusega „Kas Te olete viimase 30 päeva vältel olnud stressis, pinge all?“. Joonisel 1.2.1. on esitatud selle küsimuse põhjal leitud talumatu või teistega võrreldes suurema stressi esinemine koos 95% usaldusvahemikega 16–64-aastaste Eesti elanike hulgas perioodil 1990–2020.

library(tidyr)
library(ggplot2)
library(scales)
#faili sisselugemine ja andmete formaadi korrigeerimine
J121=read.csv2("PT1-T1.2-J1.2.1.csv",header=TRUE, encoding ="UTF-8")
names(J121)[2:17]=sub("X","",names(J121))[2:17]
J121d=J121[1:2,]
J121d=pivot_longer(J121d,col=names(J121)[2:17],"Aasta")
J121d$Aasta=as.factor(J121d$Aasta)

J121e=J121[3:6,]
J121e=pivot_longer(J121e,col=names(J121)[2:17],"Aasta")
J121d$Upper=numeric(32)
J121d$Lower=numeric(32)
J121d$Upper[1:16]=J121e$value[17:32]
J121d$Lower[1:16]=J121e$value[1:16]

J121d$Upper[17:32]=J121e$value[49:64]
J121d$Lower[17:32]=J121e$value[33:48]
J121d$value=as.numeric(J121d$value)
J121d$Lower=as.numeric(J121d$Lower)
J121d$Upper=as.numeric(J121d$Upper)


#joonis
ggplot(J121d)+
  geom_point(aes(x=Aasta,y=value,group=X,col=X),pos=position_dodge(0.2))+
  geom_line(aes(x=Aasta,y=value,group=X,col=X),pos=position_dodge(0.2),linewidth=1.5)+
  geom_errorbar(aes(x=Aasta,ymin=Lower,ymax=Upper,col=X),pos=position_dodge(0.2),width=0.3)+
  theme_minimal()+
  scale_color_manual(values=c("#1E272E","#FF3600"))+
  ylab("%")+
  scale_y_continuous(limits=c(0,35))+
  theme(legend.title=element_blank(),legend.position = "bottom")+
  theme(text = element_text(color="#668080"),axis.text=element_text(color="#668080"))+
  geom_smooth(aes(x=Aasta, y=value,group=X,col=X),method="lm",se=FALSE,linewidth=1.5,linetype="dashed")

## `geom_smooth()` using formula = 'y ~ x'

Kui 1990. aastal tundis talumatut või teistega võrreldes suuremat stressi 11% meestest ja 20% naistest, siis kuus aastat hiljem oli see määr kasvanud meestel 27%-le ja naistel 29%-le. Üleminekuaja aastatel oli stress naiste seas statistiliselt oluliselt levinum kui meeste seas. Ühtlasi märgib see periood nii kiireimat tõusu kui ka suurimat suhtelist muutust stressi levimuses mõlemas soorühmas. Alates 2002. aastast on stressi esinemine meestel ja naistel ühtlustunud. Stress vähenes nii meestel kui ka naistel kuni 2006. aastani, pöördudes alates 2008. aastal taas tõusule. Selle üks seletus on 2008. aastal alanud majanduskriis, mis peegeldub ka stressi levimuse statistiliselt olulises tõusus 2008. ja 2010. aasta võrdluses. Kui meestel on stressi levimus alates 2016. aastast kerges langustrendis, siis naiste puhul on selle ajaperioodi puhul tähelepanuväärne eelkõige 2020. aasta kevadel (uuringu andmekogumise ajal) Eestisse jõudnud koroonapandeemia. Koroonapandeemia on ka üks võimalik seletus, miks alates 2002. aastast meestel ja naistel võrreldavana püsinud stressi levimus taas statistiliselt oluliselt eristub: 2020. aasta kevadel tundis suuremat stressi 17% meestest ja 24% naistest.

Vanuserühmade lõikes on stressi esinemise pikaajaline trend ja dünaamika küllaltki sarnane üldise trendiga. Erisusena väärib esile toomist viimastel aastatel toimunud stressi esinemise kiire kasv 16–29-aastaste hulgas võrreldes teiste vanuserühmadega. Näiteks 2018. aastal tundis stressi 28% 16–29-aastastest ja vaid 15% 50–64-aastastest. Kuigi 2020. aasta andmetes on vanuseerinevused vähenenud, on kõrgema stressitaseme esinemine endiselt levinuim 16–29-aastaste seas.

Kuivõrd stressoriks võivad olla väga erinevad olukorrad ja asjaolud, on kõigi Eesti inimeste stressi allikate ammendav kirjeldamine võimatu. Seepärast keskendume siin koroonakriisist tingitud stressile. Stressi perspektiivist pakub koroonakriis unikaalset võimalust vaadelda üht ja sama sündmustikku, mis puudutas valdavat enamikku Eesti inimesi ühel ja samal ajal. Me kasutame seda võimalust, et vastata kahele küsimusele: kui palju stressi koroonakriis Eesti inimestes tekitas ning millised kriisi aspektid sellesse enim panustasid? Neile küsimustele vastamiseks kasutame EGV-HEVT, RVTU ja COVID-19 kiiruuringu andmeid.

Koroonakriisist tingitud stressile pakub esimese vaate EGV-HEVT uuring. Stressi kogemist mõõdeti küsimusega „Kõike oma elus toimuvat arvesse võttes, kui palju stressi te olete viimasel ajal tundnud?“. Joonisel 1.2.2 on palju ja väga palju stressi tundnud inimeste osakaalud soo- ja vanusrühmade lõikes. Tulemused näitavad, et naised kogesid keskmiselt rohkem stressi kui mehed (palju või väga palju stressi olid tundnud 38% naistest ja 30% meestest). Lisaks sõltus stressi kogemine olulisel määral vanusest. Kõrge stressitasemega vastajaid oli enim noorimas vanuserühmas (50% naistest, 43% meestest). Kõrge stressitasemega inimeste osakaal kahanes igas järgnevas vanuserühmas, jõudes kõige madalama tasemeni 75-aastaste ja vanemate vanusegrupis (17% naistest ja 10% meestest).

library(ggplot2)
library(dplyr)

## 
## Attaching package: 'dplyr'

## The following objects are masked from 'package:stats':
## 
##     filter, lag

## The following objects are masked from 'package:base':
## 
##     intersect, setdiff, setequal, union

library(tidyr)
library(scales)

#faili sisselugemine ja andmete struktuur
J122=read.csv("PT1-T1.2-J1.2.2.csv",header=TRUE, encoding ="UTF-8")
names(J122)[2:6]=c("18-29","30-44","45-59","60-74","75+")
J122_cl=rbind(J122[4:5,],J122[11:12,])
J122_cl=J122_cl[,1:6]
J122_cl$Sugu=c("Mehed","Mehed","Naised","Naised")
J122_cl=pivot_longer(J122_cl,col=c("18-29","30-44","45-59","60-74","75+"),"Vanus")
J122_cl=pivot_wider(J122_cl,names_from=X,values_from=value)
names(J122_cl)[3:4]=c("upper","lower")
J122_cl$upper=as.numeric(J122_cl$upper)
J122_cl$lower=as.numeric(J122_cl$lower)

J122=J122[,1:6]
J122=rbind(J122[3,],J122[10,])
J122$sugu=c("Mehed","Naised")
J122=pivot_longer(J122,col=c("18-29","30-44","45-59","60-74","75+"),"Vanus")
J122$sugu=as.factor(J122$sugu)
J122$Vanus=as.factor(J122$Vanus)
J122$value=as.numeric(J122$value)


#joonis
ggplot(J122)+
  geom_col(aes(x=Vanus,y=value,fill=sugu),position = position_dodge(0.9),width=0.7)+
  theme_minimal()+
  geom_errorbar(data=J122_cl,aes(x=Vanus,ymin=lower,ymax=upper,col=Sugu),pos=position_dodge(0.9),width=0.3,show.legend = FALSE)+
  ylab("Palju või väga palju stressi tundnud indiviidide osakaal (%)")+
  scale_fill_manual(values=c("#1E272E","#FF3600"))+
  scale_color_manual(values=c("#FF3600","#1E272E"))+
  theme(legend.title=element_blank())+
  theme(text = element_text(color="#668080"),axis.text=element_text(color="#668080"))

Teise vaate koroonakriisist tingitud stressi dünaamikale pakuvad andmed COVID-19 kiiruuringust (Kender jt 2021). Veebipõhise uuringu raames küsiti samadelt inimestelt kolmel korral – 2020. aasta aprillis, 2020. aasta juunis-juulis ja 2021. aasta aprillis – kuivõrd nad tunnevad stressi või ärevust. Vastuste põhjal jagati vastajad kahte rühma: 1) need, kes ei tundnud üldse stressi või ärevust või tundsid seda mitte rohkem kui varem ja 2) need, kes tundsid stressi või ärevust kas mõnevõrra või palju rohkem kui varem. Sarnaselt teiste uuringutega oli naiste hulgas ja nooremates vanuserühmades kõigis küsitluslainetes enam neid, kes tundsid suuremat stressi või ärevust (joonis 1.2.3). Ligi pooled vastajad tajusid stressi või ärevuse suurenemist kevadiste küsitluste ajal, mis langesid kokku koroonaepideemia 1. ja 2. laine haripunktidega, kui nakatumisnäitajad olid tipus ja viiruse leviku tõkestamiseks kehtisid kõige rangemad piirangud. 2020. aasta suve madalate nakatumisnäitajatega ja suhteliselt piirangutevabal ajal märkis varasemast suuremat stressi või ärevust vaid iga neljas vastaja. Siiski ei saa nende tulemuste puhul välistada aastaaja mõju – suvist stressitaset võis lisaks koroonakriisi ajutisele leevenemisele vähendada ka puhkusteperiood koos ilusate ilmadega. Selle võimaluse kontrollimiseks kahjuks andmed puuduvad.

library(tidyr)
library(ggplot2)
library(dplyr)

## 
## Attaching package: 'dplyr'

## The following objects are masked from 'package:stats':
## 
##     filter, lag

## The following objects are masked from 'package:base':
## 
##     intersect, setdiff, setequal, union

#faili sisselugemine ja andmete formaadi korrigeerimine
J123=read.csv("PT1-T1.2-J1.2.3.csv",header=FALSE, encoding ="UTF-8")
J123=J123[1:17,]
names(J123)=paste(J123[1,],J123[2,])
J123=J123[3:17,]
J123=pivot_longer(J123,cols=2:11)

J123=separate(J123,1,into=c("aeg","aeg2","V13","V14")," ")

## Warning: Expected 4 pieces. Missing pieces filled with `NA` in 90 rows [1, 2, 3,
## 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, ...].

J123$aeg=paste(J123$aeg,J123$aeg2)
J123$V13=paste(J123$V13,J123$V14)
J123=as.data.frame(cbind(J123$aeg,J123$V13,J123$name,J123$value))
J123=pivot_wider(J123,names_from=V2,values_from = V4)
J123=separate(J123,2,into=c("Sugu","Vanus")," ")
names(J123)[1]="Aeg"
names(J123)[4]="Mean"

J123$Mean=as.numeric(J123$Mean)
J123$`CI upper`=as.numeric(J123$`CI upper`)
J123$`CI lower`=as.numeric(J123$`CI lower`)

#joonis
ggplot(J123)+
  geom_col(aes(x=Vanus,y=Mean,fill=interaction(Aeg,Sugu,sep=":")),position=position_dodge(width=0.7),width=0.6)+
  facet_grid(~Sugu)+
  geom_errorbar(aes(x=Vanus,ymin=`CI lower`,ymax=`CI upper`,group=Aeg),position=position_dodge(width=0.7),width=0.3)+
  theme_minimal()+
  scale_fill_manual(values=c("#1E272E","#6666CC","#4DB3D9","#982F1A","#EC1D23","#FF3600"),labels=rep(unique(J123$Aeg),2))+
  theme(text = element_text(color="#668080"),axis.text=element_text(color="#668080"),legend.title = element_blank(),legend.position = "bottom")+
  guides(fill = guide_legend(nrow = 1))+
  theme(strip.text.x = element_text(color = "#668080"))+ #Facet_grid pealkirjade vC$rv (Mehed ja naised)
  ylab("Tavalisest enam stressi kogenud vastajate osakaal (%)")

Kolmanda vaate koroonakriisist tingitud stressi määrale pakuvad RVTU andmed, mis koguti kolmes küsitluslaines: 2021. aasta jaanuaris-veebruaris, 2021. aasta mais-juunis ning 2022. aasta jaanuaris-veebruaris. Esimeses küsitluslaines 2021. aastal uuriti vastajate hinnanguid retrospektiivselt 2020. aasta kevade eriolukorra poolt tekitatud stressi kohta ning küsitluse ajal seoses koroonakriisiga kogetud stressi kohta. Teises ja kolmandas laines hindasid vastajad oma stressitaset seoses koroonakriisiga küsitluse toimumise ajal.

Joonisel 1.2.4 esitatud tulemustest näeme, et 2020. aasta kevade eriolukord tekitas enam stressi nooremates vanuserühmades ning kõige vähem stressi üle 75-aastaste vanuserühmas. Tuleb tähele panna, et tagantjärele antud hinnanguid võib mõjutada meenutusnihe. On võimalik, et vanemaealiste rühmades on rikkalik elukogemus ja sündmuste tõlgendamise iseärasused varem läbielatud stressi mõnevõrra mahendanud. Sellele viitab asjaolu, et käesoleva stressitaseme hindamisel erinevad vanusegrupid oluliselt vähem kui stressitaset tagantjärele hinnates.

Noorte kõrgem stressitase ilmnes ka uuringu teises küsitluslaines, mis toimus 2021. aasta kevadel kehtinud koroonapiirangute lõpus või vahetult nende järel. RVTU esimese laine ajal ei olnud veel rangeid koroonapiiranguid uuesti kehtestatud, kuigi koroonaviirusesse nakatumise määr oli juba kõrge. Joonisel 1.2.4 näeme, et selle perioodi koroonakriisiga seostatud stressitase on vanuserühmade lõikes võrdlemisi sarnane. Küll aga paistab silma, et nooremates vanuserühmades on stress kumuleerunud: kolmanda korra stressitase on neil kõrgem kui esimesel korral.

library(tidyr)
library(ggplot2)
#faili sisselugemine ja andmete formaadi korrigeerimine
J124=read.csv("PT1-T1.2-J1.2.4.csv",header=TRUE, encoding ="UTF-8")
J124$Vanus=as.factor(J124$Vanus)
J124$src=as.factor(J124$src)
J124[,2:5]=J124[,2:5]*100

    
#näidise järgi joonis: 

ggplot(J124)+
  geom_point(aes(x=Vanus,y=pct,col=src),pos=position_dodge(0.3),cex=3)+
  geom_line(aes(x=Vanus,y=pct,group=src,col=src),pos=position_dodge(0.3),linewidth=1.5)+
  geom_errorbar(aes(x=Vanus,ymin=pct-se.pct,ymax=pct+se.pct,col=src),pos=position_dodge(0.3),linewidth=1,width=0.2)+
  theme_minimal()+
  labs(col="Uuringulaine")+
  scale_y_continuous(breaks=seq(from=0,to=25,by=5),limits = c(0,25))+
  xlab("Vanus")+
  ylab(" Palju või väga palju stressi tundvate vastajate osakaal (%)")+
  scale_color_manual(values=c("#1E272E","#f09d00","#FF3600","#668080"))+
  theme(text = element_text(color="#668080"),axis.text=element_text(color="#668080"))

Ehkki kolm vaadeldud uuringut erinevad üksteisest nii stressi hindamiseks kasutatud küsimuste sõnastuse kui ka epidemioloogilise olukorra poolest küsitluste toimumise ajal, ilmneb tulemustes sarnasusi, mis lubavad järeldada, et 1) koroonakriis oli oluline stressiallikas, mis tõstis Eesti inimeste stressitaset; 2) kriisist tingitud stressi tajusid teravamalt naised ja nooremad vanuserühmad; 3) stressitaseme dünaamika järgis epidemioloogilist olukorda ja kehtestatud piirangute rangust.

Nägime, et koroonakriis tekitas stressi paljudel Eesti inimestel. Kui aga soovime täpsemalt teada, millised kriisi aspektid olid kõige suuremateks stressi allikateks, vajame detailsemaid andmeid. Järgnevalt illustreerime RVTU teise laine põhjal (2021 mai-juuni), millised tegurid ennustasid koroonakriisiga seonduvat stressi kõige paremini. Uuringus pidid inimesed hindama, mil määral erinevad koroonaviiruse tõkestamise meetmed ja seotud tegurid neis stressi tekitasid. Tegureid oli kokku 27 ja selguse huvides on need koondatud järgmisteks stressi allikateks: meelelahutus- ja suhtlemispiirangud, COVID-19 haigestumise oht ja selle tagajärjed, distantsõpe ja -töö, teenuste (sh arstiabi) kättesaadavuse ja külastuspiirangud, teadmatus ning piirangute ja juhiste ebaselgus, kohustus püsida isolatsioonis ning avalikud reeglid käitumispiiranguteks (maskikandmiskohustus jms).

Joonis 1.2.5 kujutab vastajate osakaalu, kelle jaoks vastav allikas tekitas olulist stressi. Pisut üllatavalt oli kõige tugevam stressor kõikides vanuserühmades COVID-19 haigestumise oht ja selle võimalikud tagajärjed. Nooremal vanuserühmal tekitasid olulist stressi ka piirangud meelelahutusele ja suhtlemisele ning koroonakriisiga seotud teadmatus. Distantsõpe ja -töö tekitas enim stressi vanuserühmas 35–44, kus on kõige enam kooliealiste laste vanemaid. Avalikke reegleid puudutavad käitumispiirangud tekitasid kõige enam stressi 45–64-aastastel vastajatel. Vanemates vanuserühmades (65 ja vanemad) teised stressiallikad peale koroonasse haigestumise ohu määravat rolli ei omanud.

library(ggplot2)
library(scales)

#data
J125=read.csv("PT1-T1.2-J1.2.5.csv",header=TRUE, encoding ="UTF-8")
J125$factor=as.factor(J125$factor)
J125$factor=factor(J125$factor,levels=levels(J125$factor)[order(c(4,7,2,3,6,1,5))])

#joonis
ggplot(J125)+
  geom_col(aes(x=factor,y=values,fill=Vanus),position = position_dodge(0.8),width=0.7)+
  theme_minimal()+
  xlab("Stressi allikad")+
  ylab("Tekitab olulist stressi (% vastanutest)")+
  scale_fill_manual(values=c("#1E272E","#6666cc","#668080","#f09d00","#bf6900","#FF3600","#982F1A"))+
  theme(text = element_text(color="#668080"),axis.text=element_text(color="#668080"))+
  theme(legend.title=element_blank())+
  xlab("")+
  ylab("%")+
  scale_x_discrete(labels = wrap_format(10))

Stress ei ole paratamatus, mis tuleb lihtsalt ära kannatada. On mitmeid käitumisviise, mida inimesed stressiga toimetulekuks kasutavad. Neid käitumisviise aitab selgitada James Grossi emotsiooniregulatsiooni mudel (Gross jt 2019). See iseloomustab stressiga toimetuleku viise selle alusel, milliseid stressi muutmise mehhanisme need käivitavad.

Mudel kujutab stressi ning teisi emotsionaalseid seisundeid tsüklilise protsessina, milles osalevad:

1. olukord;
2. tähelepanu fookus;
3. olukorra tõlgendus;
4. kehaline või emotsionaalne reaktsioon.

Näiteks võib stressi allikaks olla raske tööülesanne (olukord), mis püsib meeles isegi töövälisel ajal (tähelepanu fookus) ning näib lootusetuna (tõlgendus). Sellise olukorra, tähelepanu ja tõlgenduse tagajärjel tekib kehaline stressreaktsioon, mis peegeldub ka ebameeldivas pinge või ärevuse tundes. Need neli etappi võivad toimida stressi üha võimendava tsüklina. Näiteks võib ebameeldivat kehalist pinget tunnetav inimene mõelda, et sellises seisundis on tööülesandega hakkama saamine veel vähem tõenäoline. Selliselt süvenenud lootusetuse tõlgendus võib stressreaktsiooni veelgi võimendada.

Stressi nõiaringist saab välja murda kõigis neljas etapis: muutes olukorda, tähelepanu, tõlgendust või reaktsiooni. Need neli strateegiat ongi stressi muutmise mehhanismid, mida inimesed nii ükshaaval kui ka kombinatsioonis stressiga toimetulekuks kasutavad. Näiteks võib tööstressi all kannatav inimene muuta oma olukorda: otsida abi, paluda tähtaja pikendust või muul moel lahendada probleemi, mis stressi tekitab. Kui olukorra muutmise võimalusi napib, saab sageli siiski muuta oma tähelepanu, tõlgendust või reaktsiooni olukorrale.

Näiteks tähelepanu muutmiseks võib otsida meelelahutust, mis mõtted stressiallikalt eemale viiks. Tähelepanu fookuse muutmine pakub sageli stressile kiiret leevendust, kuid selle strateegia mõju lõpeb tavaliselt niipea, kui meelelahutuseks valitud tegevus otsa saab. Pikemat stressi leevendavat efekti võib loota tõlgenduse muutmiselt. Sageli võib üht ja sama olukorda tõlgendada erineval moel. Stressi kontekstis on eriti oluline tõlgenduse aspekt ähvardavate ohtude tunnetatud kontrollitavus. Ülesanne võib olla raske, kuid kui inimesel on tunne, et tal on olemas vajalikud ressursid, siis tõlgendab ta ülesannet pigem jõukohase väljakutsena. Hea taastumine stressirohketest olukordadest (säilenõtkus) on sageli seotud inimese oskusega muuta oma tõlgendusi (Kalisch jt 2015). Viimaseks stressiga toimetuleku mehhanismiks on muuta mingil moel kehalist või emotsionaalset reaktsiooni. Siia kuulub näiteks metsajooksu või hingamisharjutuste tegemine, samuti tunde allasurumine ning väljaelamine jõu- või tantsusaalis.

RVTU andmed näitavad ilmekalt, kuidas taolistest emotsiooniregulatsiooni võtetest on abi nii stressi leevendamisel kui ka pikaajalise stressi ebatervislike mõjude piiramisel. Täpsemalt sisaldas uuring kolme väidet emotsiooniregulatsiooni raskuste skaalast (DERS, Difficulities in Emotion Regulation Scale, Gratz ja Roemer 2004, eesti keeles Vachtel 2011), millega hinnati, kui sageli on inimestel ärritatuna raske oma käitumist kontrollida, kui sageli suudavad nad tujust ära olles keskenduda muudele asjadele kui oma meeleolu ja kuivõrd nad usuvad, et suudavad endast väljas olles olukorra parandamiseks midagi teha. Nende vastuste alusel jagati inimesed kolme rühma: 1) need, kellel pigem on emotsioonide reguleerimisega raskusi (kõik kolm küsimust vastatud vähemalt „mõnikord“ või sagedamini); 2) need, kellel seda pigem ei ole (kõik kolm küsimust vastatud „peaaegu mitte kunagi“) ja 3) need, kes jäävad kahe rühma vahele.

Nüüd saame küsida, kas inimese kuulumine ühte neist kolmest rühmast lubab ennustada, kui tugevat stressi koroonakriis temas tekitas. Võtsime vastamiseks vaatluse alla kõige tugevama koroonastressi allika suvel 2021 ehk COVID-19 haigestumise ohu ja selle tagajärjed. Joonisel 1.2.6 kujutatud tulemustest selgub, et haigestumisvõimalusest tingitud stressi tase oli seotud raskustega emotsioonireguleerimisel eriti kesk- ja vanemaealiste hulgas. Mida enam neisse vanuserühmadesse kuuluv inimene emotsiooniregulatsiooni raskusi raporteeris, seda enam tekitas oht koroonasse haigestuda temas stressi. Noorematel on seos emotsiooniregulatsiooni ja stressi vahel nõrgem. Võimalik, et see tulemuste muster peegeldab elukogemust ehk elu jooksul omandatud emotsiooniregulatsiooni oskuste mõju.

library(ggplot2)

#data
J126=read.csv("PT1-T1.2-J1.2.6.csv",header=TRUE, encoding ="UTF-8")
J126=na.omit(J126)
J126$DERS=as.factor(J126$DERS)

J126$DERS=factor(J126$DERS, levels = levels(J126$DERS)[order(c(1,3,2))])


#joonis
ggplot(J126)+
  geom_col(aes(x=VG3,y=Stress,fill=DERS),position = position_dodge(0.8),width=0.7)+
  geom_errorbar(aes(x=VG3,ymin=LO,ymax=HI,col=DERS),pos=position_dodge(0.8),width=0.3,linewidth=0.7,show.legend = FALSE)+
  theme_minimal()+
  scale_y_continuous(breaks=c(25,50,75,100))+
  xlab("Vanus")+
  ylab("Vastanute %, kellel võimalus raskelt haigestuda tekitas stressi")+
  theme(legend.title=element_blank(),legend.position = "bottom")+
  scale_fill_manual(values=c("#1E272E","#668080","#4DB3D9"))+
  theme(text = element_text(color="#668080"),axis.text=element_text(color="#668080"))+
  scale_color_manual(values=c("#FF3600","#1E272E","#1E272E"))

Lisaks stressi intensiivsuse vähendamisele võib emotsiooniregulatsioon leevendada pikaajalise stressi negatiivset mõju vaimsele tervisele. Selle seaduspära illustreerimiseks vaatlesime RVTU esimese laine (2021 jaanuar-veebruar) andmete abil, kas emotsiooniregulatsiooni kasutamine vähendas seost stressi kogemise ja depressiooni sümptomite vahel. Emotsiooniregulatsiooni mõõtmiseks hindasime vastajate kalduvust rakendada emotsionaalses olukorras tõlgenduse muutmise strateegiat, mida peetakse üheks tõhusamaks toimetulekustrateegiaks. Vastajad hindasid, kui sageli nad negatiivseid tundeid tekitavas olukorras a) mõtlevad, mida nad sellest olukorrast õppida saaks; b) tuletavad endale meelde, et tulevad ebameeldivate olukordadega enamasti toime; c) küsivad endalt, kui oluline see olukord nende jaoks õigupoolest on; ja d) möönavad, et ebameeldivad olukorrad on elu paratamatu osa. Neile küsimustele antud keskmise vastuse mediaani alusel jaotasime vastajad kahte rühma – need, kes kasutavad tõlgenduse muutmist keskmisest rohkem (joonisel 1.2.7 punased kujundid), ja need, kes keskmisest vähem (sinised kujundid). Stressi mõõtmiseks kasutasime varasemast tuttavat küsimust „Kui palju stressi tunnete seoses koroonakriisiga käesoleval ajal?“. Depressiooni sümptomite mõõtmiseks kasutasime emotsionaalse enesetunde küsimustiku (EEK-2) depressiooni alaskaalat, mille skoori 12 või kõrgem seostatakse kõrge depressiooni riskiga (Aluoja jt 1999).

Jooniselt 1.2.7 on esmalt näha, et stressi kogemine oli depressiooniga tugevalt seotud. Mida kõrgem stressitase, seda suurem osa vastajatest jäävad joonisel kujutatud depressiooni riskipiirist kõrgemale. Depressiooni riskiskoori ületajaid oli 68% nende seas, kes tundsid koroonakriisiga seoses „väga palju“ stressi, 36% nende seas, kes tundsid „keskmisel määral“ stressi ning vaid 14% nende seas, kes tundsid „üldse mitte“ stressi. Varasemate uuringute põhjal on alust arvata, et depressiooni seos stressiga on kahesuunaline – stress mõjutab depressiooni, kuid vähemal määral on depressioonil mõju ka stressile.

Jooniselt 1.2.7 on näha ka see, kuidas emotsiooniregulatsiooni kasutamine leevendab stressi mõju depressiooniriskile: sinise kujundiga tähistatud vastajad asuvad joonisel punastega võrreldes veidi allpool. Keskmiselt oli depressiooni riskiskoori ületajaid oma tõlgendusi sageli muutvate inimeste seas (punased kujundid) 4–11% vähem, kui oma tõlgendusi harvem muutvate inimeste seas (sinised kujundid). See muster on kooskõlas ideega, et tõlgenduste muutmine kaitseb meid stressi negatiivse mõju eest. Tõlgenduse muutmisest oli kõige rohkem abi inimestele, kes kogesid stressi keskmiselt või palju. Tõlgenduse muutmise depressiooni eest kaitsev efekt oli aga väiksem äärmustel: neil, kes stressi ei kogenud või kogesid seda vaid natuke, ning neil, kes kogesid stressi väga palju. See tulemus on ootuspärane. Kui pole tugevaid tundeid, pole ka nende reguleerimisest olulist abi. Teisalt aga tekitavad väga tugevat stressi tõenäoliselt stressorid, mille puhul tõlgenduse muutmine ei ole võimalik ega soovitatav, kuna neid ongi adekvaatne ohtlikuna tõlgendada. Kokkuvõttes ilmestavad need tulemused emotsiooniregulatsiooni kui võimaliku kaitseteguri rolli stressi ja vaimse tervise omavahelises dünaamikas.

Eesti inimeste stressitase on viimase 30 aasta jooksul teinud läbi tõuse ja langusi, olles mõjutatud nii sellest, mis toimub parasjagu iga inimese elus, kui ka peegeldades laiemaid ühiskondlikke suundumusi ja kriise. Kui 1990. aastate alguses ületas naiste stressitase märkimisväärselt meeste oma, siis järgnenud aastate jooksul vähenesid naiste ja meeste stressitaseme erinevused jõudsalt, kuni 2020. aasta kevadel alanud koroonaepideemia naiste stressitaseme taas üles viis.

Koroonakriis põhjustas varasemast suuremat stressi kõigile, kuid enam mõju avaldas ta siiski naiste stressihinnangutele. Selle taga võib olla nii „riigi lukkupanekust“ tulenenud pereeluga seotud ja valdavalt naiste õlgadele langenud koormuse suurenemine kui ka naiste üldine kalduvus rohkem muretseda.

Stressi esinemine nooremates vanuserühmades tõusis järsult juba mõni aasta enne koroonakriisi ja kriisiajal tundsid just noored kõige rohkem stressi. Noori häirisid vanematest vanuserühmadest enam kehtestatud piirangud, eelkõige meelelahutus- ja suhtlemisvõimaluste vähenemine, samuti kriisiga seotud teadmatus ja ebamäärasus.

Teades, et koroona on vanematele inimestele üldjuhul ohtlikum kui noorematele, on mõneti üllatuslik, et vanemad vanuserühmad tajusid koroonakriisi ajal kõige vähem stressi. Ainsaks märkimisväärseks stressoriks koroonakriisiga seoses oligi nende jaoks oht haigestuda ja selle tagajärjed. Sealjuures tekitas haigestumisoht vähem stressi neil, kes oskasid oma emotsioone paremini reguleerida.

Koroonakriisist tingitud stressi näitel võib emotsioonide reguleerimine ja olukorra tõlgenduse muutmine parandada stressiga toimetulekut ja vähendada stressi negatiivset mõju vaimsele tervisele ja heaolule.

Aluoja, A., Shlik, J., Vasar, V., Luuk, K., & Leinsalu, M. (1999). Development and psychometric properties of the Emotional State Questionnaire, a self-report questionnaire for depression and anxiety. Nordic Journal of Psychiatry, 53(6), 443–449. https://doi.org/10.1080/080394899427692

Gratz, K. L., & Roemer, L. (2004). Multidimensional assessment of emotion regulation and dysregulation: development, factor structure, and initial validation of the Difficulties in Emotion Regulation Scale. Journal of Psychopathology and Behavioral Assessment, 26(1), 41–54. https://doi.org/10.1023/B:JOBA.0000007455.08539.94

Gross, J. J., Uusberg, H., & Uusberg,  Andero. (2019). Mental illness and well‐being: an affect regulation perspective. World Psychiatry, 18(2), 130. https://doi.org/10.1002/WPS.20618

Kalisch, R., Müller, M. B., & Tüscher, O. (2015). A conceptual framework for the neurobiological study of resilience. The Behavioral and Brain Sciences, 38, e92. https://doi.org/10.1017/S0140525X1400082X

Kender, E., Reile, R., Innos, K., Kukk, M., Laidra, K., Nurk, E., Tamson, M. & Vorobjov, S. (2021). Teadlikkus koroonaviirusest ja seotud hoiakud Eestis: rahvastikupõhine küsitlusuuring. COVID-19 kiiruuring. https://tai.ee/et/valjaanded/teadlikkus-koroonaviirusest-ja-seotud-hoiakud-eestis-rahvastikupohine-kusitlusuuring

Lazarus, R. S., & Folkman, S. (1984). Stress, appraisal, and coping. Springer Publishing Company.

Roddenberry, A., & Renk, K. (2010). Locus of control and self-efficacy: Potential mediators of stress, illness, and utilization of health services in college students. Child Psychiatry and Human Development, 41(4), 353–370. https://doi.org/10.1007/s10578-010-0173-6

Selye, H. (1976). Stress without Distress. In G. Serban (Ed.), Psychopathology of Human Adaptation (pp. 137–146). Springer US. https://doi.org/10.1007/978-1-4684-2238-2_9

Vachtel, I. (2011). Emotsioonide regulatsiooni raskuste skaala konstrueerimine: magistritöö. https://dspace.ut.ee/handle/10062/49175

WHO (‎2022)‎. Kuidas stressiga toime tulla. Illustreeritud juhend. Maailma Terviseorganisatsioon. Euroopa Regionaalbüroo. License: CC BY-NC-SA 3.0 IGO. https://apps.who.int/iris/handle/10665/355276.